Eesti mängis oma OSCE eesistumise kergekäeliselt maha ja Venemaa laias laua ääres

Eelmisel nädalal toimunud OSCE välisministrite kohtumine näitas ilmekalt, et lääne ühtsus Venemaa suunal on arvatust palju nõrgem ning meie liitlaste toetus arvatust väiksem. Eesti välis- ja julgeolekupoliitika rajaneb eeldusel, nagu läheks väike Eesti ja tema saatus suurtele korda. See, kui kergekäeliselt Eesti OSCE eesistumine maha mängiti, näitab reaalsust – ei lähe! Muidugi tegi ka Eesti ise siin nõrga soorituse eesotsas meie välisministeeriumiga.

Teatavasti Venemaa vetostas Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) välisministrite kohtumisel Eesti saamise organisatsiooni eesistujaks ning selleks sai hoopis Malta. „Eesti ja Baltimaad tõugati Euroopa julgeolekupoliitika marginaali, ütles välispoliitika ekspert Kristi Raik eilses “Välisilmas”.

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse asejuht ja välispoliitika programmi juht Kristi Raik küsis suisa, kas üldse oli hea mõte OSCE eesistujaks kandideerida, andes mõista, et sellest võimaluse käestlaskmine eesistumisest endast suurema tähtsusega-

Et lääneriigid Eesti eest ei seisnud ja ei ole nii ühtsed kui võis arvata, on aga toimunu taustal tõsiasi ning suurte ja vägevate ees sai sappi pilduda Venemaa välisminister Sergei Lavrov, kellega, tõsi küll, meie välisminister Margus Tsahkna ühele pildile ei läinud, sest boikoteeris üritust koos Poola, Rumeenia ja ülejäänud kahe Balti riigiga.

“Kui Eesti juba selle otsuse tegi, et ta kandideeris ja siis Venemaa vastuseisu tõttu ei saanud valituks, siis see on kahtlemata halb signaal,“ rõhutas Raik, lisades, et ka teised lääneriigid ei kippunud Eestit selles olukorras kaitsma ning lepiti lihtsalt selle olukorraga, et Venemaa takistas Eesti valimise ja leiti teise lahendusena Malta, mis sobis ka Venemaale.

Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho kirjutas oma Postimehes ilmunud arvamusartiklis, et Eesti mängis oma OSCE-protesti nadilt välja, mis tulevikku vaadates võib suisa ohtlik olla.

„Targaks tuleb pidada seda, kes oskab vaadata kaugemale — nii ajas kui ruumis, ja näha seal enda tuleviku jaoks olulisi asju. Eeskätt seda, kuidas jääda püsima. See kehtib nii üksikisikute kui ka tervete riikide puhul. Riikide püsimise aluseks maailma välispoliitilisel laval on edukas diplomaatia ja — paraku — edukad sõjad,“ kirjutab Kiho.

„Iga tsivilisatsioonilaama tulevik sõltub juba otsustest, mida üks või teine sellesse tsivilisatsiooni kuuluv riik oskab kujunenud olukorras teha: kas on riigi valitsevad poliitikud targad küllalt, et oma rahvaga tervena rahuni välja tulla,“ lisab ta mõni lõik edasi.

Kiho kirjutab: „Ühelgi juhul ei tohi valitsus unustada kõige tähtsamat ülesannet: et sealpool kurja, uue rahu tingimusis oleks alles sinu riik ja rahvas, oleks alles sinu riigi iseseisvus ja oleks talle avatud võimalus edukaks tulevikuks. See on imperatiiv, millest peab käesolevas olukorras lähtuma muidugi ka Eesti.“

Seetõttu peab ta Eestile ohtlikeks niiöelda separaatpoliitilisi otsuseid, mis irrutavad meid Lääne ühtsusest – terav eristumine ilma laiema toetuseta oma partneritelt Läänes ei saa tagada meiesuguse väikeriigi jaoks tulevikukindlust. Siin viitabki ta otseselt OSCE kohtumisele ja kujunenud olukorrale, mis viis Balti riikide poolse boikoteerimiseni.

„See otsus on nüüd tehtud, edaspidi tuleks meil aga enne tegutsema asumist Skopje boikoteerimise laadsed otsused kõnelda Läänes üldkehtivaks. See oleks diplomaatiline jõupingutus, millest oleks kasu. Vastasel korral võib meist saada mingi Balti erikobar, kellega ei arvestata ei laudade taga ega halvemal juhul uute poliitiliste kaartide joonistamiselgi mitte,“ lisas Kiho.