Kuni ühiskond ei pöördu ühiselt valitsuse kaosetekitajate vastu, jätkub liikumine allakäiguspiraalil

Uudised räägivad üha enam sellest, et ettevõtted kolivad Eestist minema, võõrsile lähevad ära ka kultuuriinimesed, keda tuntakse praeguste võimupoliitikute toetajatena, majandusnäitajad kukuvad, hinnad kerkivad, vaesus süveneb, ühesõnaga riigis on põhjalik kriis – aga üleüldist protesti ikkagi ei ole.

Õpetajad nurisevad (õigustatult) oma palga üle, aga usuvad ikkagi kärpevalitsust, ning mõnedki poliitikavaatlejad on öelnud, et löögi all on sageli ka need ühiskonnagrupid, kes valisid Reformierakonda, sotse ja Eesti 200-t (sealhulgas needsamad ettevõtjad). Ainus erand on ehk lastega suurpered, kes näevad tuge EKRE-s.

Majandusteadlased, ettevõtjad, analüütikud ja politoloogid räägivad küll sellest, mida valitsus peaks teisiti tegema, juhivad tähelepanu vigadele, aga keegi ei ütle otse välja, et valitsuse poliitika on hukatuslik. Seda ei ütle keegi peale EKRE, nagu näiteks rahvuskonservatiivne riigikogulane Siim Pohlak: “Mitte ükski riik ei ole ennast rikkaks maksustanud ja ei saa ka Eesti siinkohal erand olema.”

Teiste opositsioonierakondade Keskerakonna ja Isamaa arvamus püsib samuti lojaalse kriitika raames. Nii saabki valitsus oma katastroofipoliitikaga jätkata. Ühiskond loodab veel liiga palju sellele, et järsku valitsus võtab mõistuse pähe, järsku ta leiab raha, järsku ta mõistab meid. Aga ei mõista ja ei otsi, sest selline ongi reformierakondliku valitsuse poliitika – kärped ja maksutõusud rahva tahtest hoolimata.

Kahjuks urgitseb ühiskonnas edasi ajudesse söövitatud kasvaja: järsku saab EKRE võimule. Nii ongi paljud poliitoravates ja “kahesajatajates” pettunud läinud Isamaa selja taha, mõistmata, et see on samuti üks peavooluerakondadest, kes ajab sama poliitikat, mis hetke võimuerakonnad, ainult pisut rafineeritumalt, liberalismiga äraplätserdatud konservatiivset kuube kandes.

Kogu Eesti poliitika peab muutuma ja seda teiste jõududega. Kuni sellest aru ei saada, kasvab võimalus, et mõistus tuleb pähe kunagi tulevikus praegu üha uusi vopse saava tagumiku kaudu.

Seni aga keeeldub suur osa ühiskonnast iseendalegi tunnistamast, et “asjad on täitsa pekkis!”

Uued Uudised