Seagripp ja linnupete

Nakkus- ning pärilike haigustega seostuvad inimesed omavahel ajas ja ruumis. Samamoodi on asjalood ka vanasõnade, rahvatarkuste ja naljanditega. Kumbki kategooria  ei kolista seega kive- ja kändepidi mitte. Iseasi on nende mõju ulatus ja suund inimkarjas ning vastavalt ka rakendatavad/rakenduvad meetmed.

Tõbedega toimetab inimkond ühena prioriteetidest ja vastavalt teadmiste süvenemisele ning asjast huvitatud gruppide (potentsiaalsed ja pärishaiged, ravimitootjad, poliitikud jms) survestamisele. Esiisade kogutud teadmistega on aga tihtipeale nii, et isegi mitmekordne ämbrisse ja rehale astumine ei too veel mõistuspärast tegevust kaasa. Seda enam, et isegi kui tarkuseterad keeles veel alles on, siis nende algne tähendus on aegade hämusse kadunud. Ja see hämu ise – on ehk kõigest mõne inimpõlvese kestusega.

Linnupette algsest tähendusest ei tea palju isegi keele ja käitumise uurijad, saati siis tavainimene. Arvatavalt on tegu uskumusega, et äsjasaabunud linnud kevadisel varahommikul söömata inimese hingele häda teevad oma häälitsustega. Vastumeetmeiks oli ennetus, s.o. hommikueine manustamine või kohapealne hädatõrje – puukoore/oksa puremine ja muu hädapärasema puudusel kasvõi püksituule haukamine. Seega siis, kurjatoova linnu ärapetmine. Viimase sajandi jooksul on vastavalt käituvate (linde petvate) inimeste osakaal aga üsna nullilähedaseks mandunud.

Valgel seal kohale kapanud gripiga (H1N1) on lood vastupidised. Arusaam viiruse olemusest, ehitusest ja toimest on möödunud saja aasta jooksul kõvasti paranenud. Oli ju ka 1918 a. Hispaania gripi tüüp samuti H1N1. Nimetatud haiguspuhang oli inimkonna ajaloos enim tapatööd teinud tõbi. Loomulikult on sarnaste pinnavalkudega viirused oma suure variaabelluse tõttu üksteisest “sisult” üsna erinevad, kuid põhimõte on kõigel elusal ja mitteelusal (viirusi loetakse mitteelusaks) paljunemismatejalil (DNA/RNA) üks –  võimalikult palju koopiaid! Seetõttu on ka peremehe kiire surm iga nakkava agensi jaoks üldiselt halvim võimalik tulemus. Mistõttu, iga järgeneva väljakülviga (ühelt inimeselt teisele ülekandel) toimub üha peremehesõbralikemate variatsioonide selektsioon. Paratamatult.

Omamoodi fenomen aga on see, et linnugripi paanika möödumisel on asutud hoogsalt seagrippi ära petma. Võluseerumiga! Kusjuures isegi hundihüüdmise vanasõna töötab justkui vastupidiselt. Eelmine kord, vaatamata suurele meediakärale, vaktsiini väljatöötamiseni (suurtes mahtudes tootmisest rääkimata) ei jõutudki. Seagripi puhul suisa otsitakse ja loetakse iga üksikut langenut, jättes samas tähelepanuta et nt ainuüksi Ukrainas on samal ajal tavalisemast tavalisema gripi tõttu surnuid kordades rohkem. Vaja on seda aga selleks, et peatselt hääbuvast pandeemiast viimastki välja pigistada.

Nõndaviisi siis, ollakse üldistes kokkulepetes (uskumused, traditsioonid jms seda aga on) jõutud olukorda, kus varane lind on inimese hirmudes teed andnud ülimalt teaduslikule kolumatsile. Kuigi halva ärapetuskeem jääb laias laastus samaks, mis sest, et suutäis on asendunud süstlatäiega. Sest, selmet oma üldkehalist koormust ja seega toonust tõstes haiguskindlust suurendada, küünitab inimene alateadlikult ikka ammu unustatud vana järgi. Ise seda teadmata ja juhuslikult vanast ebausust kuuldes, selle üle naeru kõhistades.

Raul Raudsepp