Kaja Kallas, kes on varem korduvalt rääkinud, et sõda Ukrainas on ka meie sõda ja et seega olevat ka Eesti sõjas, teatas eile, et nüüd on Eesti (tegelikult küll vaid tema ise) otsustanud anda Ukrainale taas relvaabi rohkem kui 80 miljoni euro ulatuses ja järgneval kolmel aastal antakse abi vähemalt samas mahus (0,25 protsenti SKT-st).
Seda tehakse Eesti enda kaitsevõime halvendamise hinnaga, sest ära antakse meie kaitseväe käsutuses olevat relvastust, ning ajal, mil Eestis tõstetakse eelarvedefitsiidi tõttu pea kõiki makse ja kehtestatakse uusigi ning seejuures kasvatatakse riigi võlakoormust.
Kõike seda õigustatakse juttudega, et nõnda aidatakse Ukraina sõjas Venemaaga võidule. Millest aga keegi rääkida ei taha on see, et puuduvad igasugused märgid, mis osutaksid reaalselt Ukraina võiduvõimalusele, rääkimata võidu tõenäosusest. Ei taheta rääkida isegi sellest, milles Ukraina võit üldse seisnema peaks ehk mida võiks võiduks pidada.
Ei taheta ka meenutada kõiki neid lausvalesid, mida on varem samasuunalise tegevuse põhjenduseks esitatud, alates sanktsioonidega Venemaa majanduse kokkukukutamisest kuni vastupealetungiga Venemaa põlvili surumiseni. Mida süngemaks pilt muutub, seda vähemal määral tahetakse neil teemadel rääkida.
Aga milleks siis ikkagi sadu ja sadu miljoneid meie maksumaksjate raha uputatakse? Kas tõesti lihtsalt selleks, et sõda kestaks veel võimalikult kaua, et enne sõja lõppu sureks veel võimalikult palju inimesi, et Ukraina saaks veel palju suuremaid purustusi ning et sõja venides kasvaks ühtlasi selle Ukrainast väljapoole, sh Eestisse laienemise tõenäosus?
Päris tõsiselt, aeg on hakata rääkima neist asjust ausalt, ilma poliitilise korrektsuse filtriteta, avalikkust rumalaks pidava propagandistliku alushoiakuta ja realistlikult, st lapsikult naivistliku optimismita. Seda enam, et lõpuks on Eesti jaoks kaalul palju enam kui sajad miljonid eurod ning vigade tegemisel võib olla erakordselt kõrge hind.
Propagandistide poolt kehtestatud valelik hoiak, nagu oleks selliste küsimuste tõstatamine venemeelne, tuleb otsustavalt tagasi lükata, sest Eesti eksistentsiaalsete huvidega seonduvate küsimuste tõstatamine on kõige eestimeelsem asi, mida teha saab.
Varro Vooglaid, riigikogu liige (EKRE)