28.12.2023
Kui EKRE eelnõu läinuks läbi, polnuks valimisliitudel järgmistele kohalike volikogude valimistele enam asja.
Pole saladus, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond võttis suunaks kutsuda esile erakorralised valimised, sest praegune valitsus on saanud võimule pettuse teel. Eesti Päevalehe rubriigis „Must luik“ räägib politoloog Ott Lumi lahti, kuidas üldse erakorralised valimised võimalikuks võiks saada, märkides, et seda poliitmaastikku segamini löövat varianti on kasutanud lätlasedki.
Põhiseadusepõhiselt on Eestis erakorraliste valimiste esilekutsumiseks neli võimalust.
Esimene võimalus tekib siis, kui president esitab pärast vana valitsuse tagasiastumist peaministrikandidaadi, kellel ei õnnestu saada parlamendi toetust. Presidendil on õigus ka teist korda ettepanek teha, ja kui ka siis peaministrit ei õnnestu paika panna, on võimalik katsetada seda riigikogul endal. Kui ka nemad ei saa sellega kahe nädala jooksul hakkama, kuulutab president välja erakorralised valimised.
Teine ja kolmas erakorraliste valimiste esilekutsumise võimalus on lihtsamad, aga vaid paberil. Nimelt kui riigikogu umbusaldab valitsust või peaministrit, võib president otsemaid kolme päeva jooksul valitsuse ettepanekul erakorralised valimised välja kuulutada. Aga seda peab siis soovima enamik valitsuskoalitsiooni erakondi. See variant oleks praeguses olukorras ka kõige reaalsem.
Kolmas olukord tekib siis, kui riigikogu otsustab panna seaduseelnõu või mis iganes küsimuse rahvahääletusele ja see ettepanek ei pälvi rahva enamuse toetust. Siis kuulutab president välja erakorralised valimised.
Neljas võimalus on olukord, kus riigikogu ei suuda kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust kinnitada riigieelarvet. Ka siis on president automaatselt kohustatud erakorralised valimised välja kuulutama.
Ta toob välja ka, kuidas on erakorraliste ehk ennetähtaegsete valimistega olukord meie lähiriikides.
Taanis on kombeks ja valitsus ei istu kogu oma nelja-aastast ametiperioodi ära. Enamasti kuulutab peaminister valimised välja ettenähtust varem. Näiteks 2007. aasta parlamendivalimised pidid tegelikult toimuma veebruaris 2009 ehk neli aastat pärast eelmisi valimisi.
Anders Fogh Rasmussen põhjendas ennetähtaegseid valimisi sellega, et tema senised koalitsioonipartnerid ei ole võimelised sotsiaalhoolekande reformi tegema, sest üritavad populistlikult üksteist üle trumbata.
Rootsis oli erakorraliste valimiste hõngu 2014. aasta lõpus, kui peaminister Stefan Löfven kuulutas enneaegsed valimised välja märtsiks 2015. Põhjus oli selles, et parlament ei kinnitanud riigieelarvet. Aga lõpuks erakorralisi valimisi ei toimunudki, sest kuus kaheksast parlamendierakonnast saavutas eelarve üle kompromissi.
Rootsis on olnud kolm erakorralist valimist: 1887., 1914. ja 1958. aastal.
Näiteks Soomes oli enne 2000. aasta põhiseaduse muudatusi erakorraliste valimiste esilekutsumine pelgalt presidendi otsustada. 2000. aasta põhiseaduse muudatustest saadik saab president seda teha ainult peaministri ettepanekul ja kõikide teiste parlamendierakondadega konsulteerides.
Meie lõunanaaber Läti korraldas dramaatilised erakorralised valimised 2011. aastal. Peamine ajend, miks president Valdis Zatlers 2011. aastal parlamendi laialisaatmise algatas, oli parlamendis peetud hääletus, millega lükati tagasi peaprokuröri soov võtta nn oligarh Ainārs Šlesersilt saadikupuutumatus, et otsida läbi tema kodu.
Analüüsides Eesti kontekstis võimalike erakorraliste valimiste esilekutsumist, siis esimene ja fundamentaalne probleem seisneb selles, et paljud parlamendi liikmed ei taha riskida sellega, et ei pruugi järgmistel valimistel tagasivalituks osutuda, kaotades nii oma palga, hüved ja positsiooni.
„Must luik“ on Eesti Päevalehe sari, kus vaatame otsa vähetõenäolistele, kuid suure mõjuga sündmustele, mis võivad Eestit saabuval aastal tabada.