28.12.2023
Siseminister Lauri Läänemets tundub mistahes küsimuses olevat hunt lambanahas. Tema tegelik taust pole see, millisena ta püüab paista.
Sotsist siseminister Lauri Läänemets on teinud postituse, milles sisalduvad seisukohad näitavad, et ära antud suveräänsusega riigis on võimul inimesed, kes ei oska midagi, ei suuda midagi ega tahagi midagi ära teha. Ta mitte ei vaagi võimalusi, kuidas Ukraina sõjaväekohuslased koju rindele saata, vaid üritab paaniliselt tõestada, kuidas ta seda teha ei saa.
BNS vahendab: “Siseminister Lauri Läänemetsa sõnul oleks Eestil keeruline Ukrainale ära öelda, kui Ukraina peaks paluma Eestilt siin elavate ukrainlaste mobiliseerimisel abi, sest see oleks sõjas olevale riigile selja keeramine.
“Pühade eel tõusis ajakirjanduses küsimus, kuidas käituks Eesti olukorras, kui Ukraina otsustaks mobiliseerida rindele ka neid mehi, kes tänaseks on sõja eest mujale, sealhulgas Eestisse põgenenud. /,,,/ on oluline üheselt rõhutada: kindlasti pole minu kui siseministri ega Eesti riigi eesmärk siin elavaid mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi ise hakata rindele ajama,” kirjutas Läänemets sotsiaalmeedias.
Kuidas see pole siseministri ja Eesti riigi eesmärk? Teie ju nad siia lasksite. Te lubasite Eesti riiki kontrollimatu massi põgenikke, kelle üldpildist teate ainult nii palju, nagu siseministeeriumi lehel kirjas: “Eestisse sisenenud Ukraina kodanikest on 85 789 piiril öelnud, et plaanivad mingiks ajaks Eestisse jääda.” Ja nüüd laiutate käsi, et pole teie kohus neid mehi rindele ajada. Kas selleks peab tulema eraldi Brüsseli direktiiv või suudate ise ka enda valitsetavas riigis midagi ära teha? Vastutuse võtmisele loota vist praeguste võimurite puhul loota ei maksa…
Eestisse on 19. detsembri seisuga sisenenud 85 789 Ukraina põgenikku, kes on lubanud siia jääda, ajutise kaitse saajaid on 50 504, ajutisest kaitsest loobumise taotlusi on registreeritud 6345. Rahvusvahelise kaitse taotlusi on 24.02.2022 – 19.12.2023 esitanud kokku 6342 Ukraina kodanikku.
Seega on Eestis 35 000 põgenikku, kes pole taotlenud ajutist ega rahvusvahelist kaitset. Nende staatuse fikseerimine olnuks siseministeeriumi ja siseministri töö. Miks pole seda tehtud, Lauri Läänemets?
See, kui riiki tabab põgeniketulv, aga riik võtab selle kontrolli alla, et teada, kes tema pinnale saabuvad, ei ole Kremli-meelsus või “paremäärmuslus”, vaid riigi normaalne toimimine. Eesti läks jälle liberaalse Lääne-Euroopa teed, kus kõigepealt röögiti ennastunustavalt “Welcome, refugees!” ja alles siis, kui ühiskond oli täis kahtlaseid tegelasi, hakati proovima mingisugustki kontrolli saavutada.
Läänemets rõhutas, et Eesti kindlasti kuidagi ei otsusta selle üle, keda, millal või kas üldse Ukraina otsustab mobiliseerida. “Ühtpidi on ukrainlased meie majandusele täna suureks toeks, olukorras kus töökäsi olulisel hulgal vähemaks on jäänud. /…/ kui Ukraina riik otsustaks neid mobilisatsiooni korras tagasi kutsuda, tuleb meil jagada Ukraina riigiga infot inimeste kohta, kes meil siin on,” leidis Läänemets.
Eesti riik peaks omama suveräänsust oma maa üle ja seega vastutab ta siinviibijate eest. Kui Eesti oleks algusest peale kehtestanud korraliku kontrolli põgenike saabumise üle koos sõjaväekohusluse fikseerimisega, siis oleks riigil endal pilt olemas, mitte poleks vaja seda Ukrainalt oodata. Mis aga puutub siin töötavatesse ukrainlastesse, siis nad võivad olla meile kasulikud, aga nad kuuluvad oma sõdiva maa külge ja Eesti pidi algusest peale teadma, et nende kohus on minna sõjajärgset kodumaad üles sehitama, kui aeg käes on.
Lauri Läänemets lisas, et kui Ukraina peaks paluma Eesti riigilt siin elavate Ukraina kodanike mobiliseerimisel abi, oleks meil sellest üsna keeruline keelduda. “Sisuliselt oleks see sõdivale ning sõjas abi vajavale Ukrainale selja keeramine. Ning ütlematagi ju selge, et me oleme juba alates täiemahulise sõja algusest Ukrainat kindlalt toetanud ning proovinud igakülgselt abistada. Olgu öeldud, et täna ei ole meil sellist rahvusvahelises õigusest tulenevat võimalust, see eeldaks riikide vahelist eraldi kokkulepet ja vähemalt valitsuste tasandil otsust,” lausus Läänemets. Tema sõnul tundub Eestist vaadates kõik lihtne, kuid me ei pruugi märgata, et välismaal viibivate inimeste kättesaamine võib asjatult koormata niigi sõja surve all olevat Ukraina riigiaparaati.
Esiteks, Eesti ei tohigi keelduda. Teiseks taas: lasite riigi põgenikke kontrollimatult täis ja nüüd virisete, et pole rahvusvahelisi leppeid – tehke need lepped, siseminister ja ärge halage, selleks teile võim antigi! Ja Ukraina riigiaparaadi koormatus on tolle riigi mure, Eesti siseministri asi pole selle üle muretseda. Kui ta just ei otsi põhjendusi, miks mitte vastutada ja miks mitte oma tööd teha.
Läänemets kinnitas, et Eesti ei aja riigist kedagi ära ega tööta selle nimel, et siin pelgupaika leidnud sõjapõgenikke tagasi rindele saata. “See on puhtalt ja ainult Ukraina riigi otsus, keda, millal ja kas üldse kutsutakse ning siis oleks juba eraldi valitsuse tasandil arutelu, kuidas Eesti riik selles küsimuses käitub ja Ukrainat aidata saab. Ei siseminister ega ka Eesti valitsus ei saa kindlasti otsustada Ukraina eest, keda ja kust riikidest tagasi kutsuda Ukraina eest agressori vastu sõdima,” lisas Läänemets.
Siseminister ei näi aru saavat, et arvukate Ukraina lippude lehvimine Eestis ei tähenda, et siin olekski Ukraina. Praegu on paika pandud, et kui Ukraina soovib oma sõjaväekohuslasi koju, siis Eesti aitab teda. Ja edasi ongi kõik siseminister Läänemetsa ja Eesti riigi asi, et sõdiva maa palve täita.
Praegu jääb mulje, et siseminister Läänemets otsib paaniliselt põhjendusi, miks Ukrainat sõjaväekohuslastega mitte aidata. See on süveneva vastutamatuse tundemärk.
Uued Uudised