05.01.2024
Hea kükk ei murra konti…
Kunagi oli mul klassivennast sõber Jaša. Jaša oli hea iseloomuga ettevõtlik juudiperest poiss, ta toetas alati entusiasmiga kõiki algatusi – koolipeol kitarriga esinemist, jalgpallimängu, isegi ühe Tallinna lasteaia mänguväljakul „seenekeste“ all peo panemist. Loomulikult oli see ainult üks kord ja loomulikult siis, kui lapsi seal ei olnud. Ise olime siis ka lapsed. Nõukogude koolilapsed.
Meil oli vahva klass, ja siis, kui hakkas lähenema aeg kool ära lõpetada ja igalühel oma teed minna, jäi nii mõnigi meist mõttesse ja nukraks: et nii hea seltskond lakkab olemast… Mõni kirjutas hüvastijätu luuletusi, mõni optimist rääkis sellest, kuidas me pärast lõpuballi hakkame teineteisega sidet pidama (internetti siis ei olnud, mobiiltelefoni ka), kirjutama kirju ja korraldama klassi kokkutulekuid.
Aga Jaša, lõuapoolik nagu ta oli, pakkus oma visiooni sellest, mis hakkab toimuma: „Kujutage ette, kui tühi tikutoos toppida kärbseid täis ja siis mõne aja pärast äkki avada. Millise sumina ja kiirusega tormavad nad toosist välja eri suundades!“
Sellest, et kujund oli geniaalne, sain ma alles pikal eluteel veenduda, kusjuures korduvalt ja erinevatel puhkudel.
Nüüd, vaadates seda, kuidas toimub kesikute massiline lahkumine oma „üksmeelsest keskerakonnast“, tuligi meelde too kärbseparv. Kuigi veel rohkem kerkib esile hoopis lapsepõlves maal nähtu: külateel on lehmakook, ja sellele lähenedes kerkib selle pealt tigeda pirinaga kärbeste pilv. Jah, nad parajasti toitusid ja nautisid sooja päikest, aga mina segasin nendel toiduahela eeliseid nautimast.
Viimase kahe päevaga on ilmunud nii palju lugusid keskerakonnas toimuvast, et tuli paratamatult teha sellest ülejooksikute plämast valik. Atraktiivsemaks seletajaks tundus Jaak Aab, kes kunagi ministrina olles sai kinga selle eest, et jäi politseile vahele promillidega, aga vaatamata sellele pidas võimalikuks võtta vastu prisket kompensatsiooni maksumaksjatelt. Vist 30 000 eurot – selle eest, et see kurikael ohustas ebakaines olekus teiste liiklejate elusid. Ja selgitas veel nõnda ujedalt, et kui seadus näeb kompensatsiooni ette, siis ei tohi ju seadust rikkuma hakata…
On küll värskelt meeles, kuidas härra Aab tormas lavale Jüri Ratase troonilt tõuganud Mihhail Kõlvarti ette kükke tegema. Aga ei tasunud ära. Truualamliku lömitamise eest saab nüüd rohkem nutsu teises erakonnas.
+ + + + + + +
Mõni võib-olla pani tähele, et Yana Toom, kes oli sisuliselt keskerakonnale selle sügava haua kaevaja, kuna isegi nii rikutud eestlastel, nagu keskerakonna omad, oli siiski mingi rahvuslik taluvuspiir, on viimasel paaril päeval kuidagi vagusi.
Ei ole, sõbrad! Ei ole! Arusaadav, et antud olukorras ei anna eestikeelses meedias esinemine talle plusspunkte. Ja kui veel see Koos/Vmeste eksiilis pealik Oleg Ivanov vihjas otse, et Toom käib Venemaal „struktuuridelt“ oma eurovalimisteks raha lunimas, siis mida te arvate, kuhu läks Toom esinema ja kellele?
Aga „vene maailmale“, „kaasmaalastele“, tuntud KaPo kunde, Tallinna linnavalitsuse toetust nautinud TVN-i juhi Oleg Bessedini saatesse. Tund aega peksis seal keelt Euroopa ja Eesti asjadest, muretses siinsete Putini alamate pärast.
Toomi üritus elab ja võidab: nüüd, kui koalitsioon, eriti sotsid, on väestatud kaheperseliste kesikutega, good bye vahepealne plaan ja oravate lubadus peatada Ukraina sõja ajaks Venemaa kodanike valimisõigus Eestis.
Nii läksidki sunnikud teise kohta vegeteerima. Sest maailmavaatelisi lehmakooke on meil küll ja küll.
Ivan Makarov