06.01.2024
Ei saa vist eitada, et sellel perekonnal on kapid luukeresid täis.
Jüri Toomepuu esitleb mõnevõrra muudetud versiooni peatükist tema varem avaldatud raamatus “Naer on terviseks! Lõbusaid lugusid Eesti käkkikeerajatest”. (Kirjastus Kentaur, 2012, 208 lk.) Jutt käib Reformierakonna tipp-poliitikust Siim Kallasest.
Ka vigadest saab õppida
Kuigi ebaõnnestunud kümne miljoni dollari tehing on andud Siim Kallasele ta hüüdnime, “Kümne miljoni dollari Kallas”, kahvatub see untsu läinud tehing kõikide nende osavate seadusteväliste tehingute kõrval, millega ta on püsti rikkaks saanud. Peame aru saama, et kui Kallas Eesti Panga presidendina koos oma mafioosodest äripartneritega 10 miljoni tehingu ette võttis, oli tal kogemusi finantstehingutest ainult okupatsiooni päevadest, mil tal polnud vaja arvestada endast osavamate sulidega.
Teatavasti läksid suured summad kaduma tolleaegsete hoiukassade kontodest, töörahva raske vaevaga kogutud säästudest, ajal kui Kallas oli hoiukassade juht ja silmapaistev kommunistliku nomenklatuuri liige. Samal ajal kui raha kadus hoiukassast, kasvas Kallase jõukus. Nomenklatuuri liikmetele oli jõukaks saamine võimalik isegi töörahva paradiisis, kus kõik olid küll võrdsed, aga mõned olid võrdsemad. Kuigi Kallas vallandati hoiukassade juhi ametist, midagi hullemat ei juhtunud. Isegi Moskvast võltsimisi ja raha kadumist uurima saadetud revidendid ei suutnud Kallast trellide taha panna, sest talle pakkus katust tolleaegne kommunistliku partei A ja O, ministrite nõukogu esimees Bruno Saul isiklikult. Küllap Kallas teadis juba siis, et saagi pealt peab mõjuvõimsatele tegelastele kümnist maksma.
Palju võrdsem võrdsetest oli ka Bruno Sauli kunagine väimees, Toomas Sildmäe. Too sai enda käsutusse kogu Nõukogude Eesti valuuta eelarve, et tellida soomlased renoveerima Vabaduse Väljakul asuvat Palace Hotelli. Lepingute kõrvalt pudenes ilmselt midagi ka Sildmäele.
Kommunistist kapitalistiks
Kui Kallas, Saul ja Sildmäe pidid olude sunnil niihästi partei pileti kui oma varasema punase lemmikvärvi sini-must-valge vastu vahetama, jõudsid nad oma aatekaaslaste abil jälle kiiresti haljale oksale. Saulist sai Tartu panga asepresident ja kuigi Kallas ajas oma endise heategija panga pankrotti, oli Saul küllalt osav, et ka pankrotist kasumit lõigata. Sildmäest sai püstirikas Finest Hotellide aktsionär, kui Palace Hotell mitmete osavate tehingute abil Finest Hotellide grupi omanduseks sai. Kallas sai Eesti Panga presidendiks. Kui ühelt kuulsalt ja edukalt Ameerika pangaröövlilt Willie Suttonilt küsiti, miks ta panku röövib, vastas ta, et ikka sellepärast, et seal on raha. Võib arvata, et Kallas, kelle elus on raha omandamine alati ülima tähtsusega olnud, pürgis panga presidendiks samal põhjusel.
Peale nomenklatuuri semude aitasid Siim Kallast ka ta väljavalitud rahva rahvuskaaslased, nagu näiteks kunagised Viru ärikad ja vangla elanikud Abram Sher ja Aleksander Balmages. Kommunistliku sotsialismi päevil täiesti kapitalistlikku lihunikuäri ajav Balmages, kelle paljude suurejooneliste äriprojektide hulgas oli ka Tallinn – Tel Aviv lennuliini avamine, mis küll ei õnnestunud, leiti kahjuks hiljem surnult Moskva hotellitoast. Abrami sõprus Siimuga tasus seevastu hästi. Tema oli ainuke Kallase Eestis asuvatest äripartneritest, kes 10 miljoni tehingu pealt pool miljonit dollarit matti võttis. Hästi teenis muidugi ka advokaat Simon Levin, Kallase edukas kaitsja 10 miljoni dollari tehingu kohtu protsessil.
Parim äri on poliitika
Rikas võimueliidi esindaja Kallas leidis juba 1994. aastal, et tal on karjääri ja pokrist pääsemise kindlustamiseks vaja asutada, koos oma endiste ja uute aatekaaslastega, uus partei. Reformiparteil oli juba sündides hõbe lusikas suus ja jõukate pankurite toetus mähkmetes. Kohe esitaski ta okupatsiooniaegne aatekaaslane ja lähedane sõber, president Lennart “Nikolajev” Meri, Kallase peaministri kandidaadiks. Riigikogus aga nappis toetust. Kuid juba järgmisel aastal peale valimisi sai Reformierakonnast koalitsiooni partner ja Kallasest välisminister ning 1999. aastal, kui talle oli 10 miljoni dollari ärastamise eest juba kriminaalsüüdistus esitatud, sai ta rahandusministrina oma lemmikametisse. Aasta hiljem, kui sõber Lennart ta peaministri kandidaadiks esitas, Riigikogu ta peaministriks ka kinnitas.
Siis kui Kallas oli rahandusminister, olidki kõige suuremad sekeldused 10 miljoni dollari kadumisega. Oli pisut õiendamist, aga nii nagu ei pandud okupatsioonipäevadel pokri heade seostega nomenklatuuri esindajat, ei läinud võimueliidi esindaja Kallas trellide taha ka taasiseseisvunud Eestis. See olekski olnud ebaõiglane. Kuigi Kallas pani Eesti Pangast pihta 10 miljonit dollarit maksumaksjate raha, oli ju ka tema kannataja, sest ka temal löödi nahk üle kõrvade. Suure kasumi lõikamise asemel pidi ta hoopis kannatama suuri sekeldusi. Näkku vaatas kriminaalkaristus ja Harku vangla.
Polnud vaja aga asjatult muretseda. Linnakohtu kohtunik Merle Parts, kes oli ta koalitsioonikaaslase Juhan Partsi tolleaegne abikaasa, mõistis ta õigeks. Kuigi Riigikohus leidis, et see otsus oli väär, tühistas otsuse ja saatis asja Linnakohtule arutamiseks tagasi, otsustas Linnakohus Kallase uuesti õigeks mõista. Riigi peaprokurör ei pidanud millegipärast vajalikuks otsust edasi kaevata. Siim oligi puhas poiss!
Eurokraatia kullaaugud
Selline üliedukas, õnnelik asjade kulg, aga küllap ka tagakiusamine mida ta oli kannatanud, ajendas Kallase pühkima jalgadelt kodumaa mulla, et alustada uut karjääri Brüsseli eurokraadina. Ta sai esialgu Euroopa Liidu portfellita volinikuks majandus- ja valuutavaldkonnas ja pärast seda Euroopa Komisjoni volinikuks administratiivasjade, auditi ja korruptsioonivastase võitluse alal. Euroopa Komisjonis on kahtlemata ka Euroopa Liidu kulul rikkust taotlevaid bürokraate. Nad ilmselt leidsid, et Kallase tohutud korruptsioonialased kogemused on just see mida Euroopa Komisjon vajab. Küllap nad teadsid ka, et kuigi Eesti Pangale tehti audit, ei suutnud auditi tegijad 10 miljoni dollari kadumist tuvastada. Asi tuli küll hiljem päevavalgele, aga Kallase auditialane osavus oli tõestatud.
Üks Briti esindaja Euroopa Parlamendis küll protesteeris. Ta arvas, et pole õige kui kirju minevikuga endine teeneline kommunist Siim Kallas Eestist ja proua Dalia Grybauskaite Leedust, kes samuti õppis rahaga ümber käimist aktiivse kommunistina, kontrollivad nüüd Euroopa Liidu rahasid. Aga las koerad hauguvad. Protest Kallase positsiooni ei kõigutanud. Samuti ei tekkinud tõsist probleemi kui mõned ta Brüsseli kolleegid hakkasid Kallast süüdistama finantsilistes väärtegudes. Nad väitsid, et ajal kui Kallas oli Euroopa Kontrollkoja liige oli too asutus “lükanud kalevi alla” Euroopa Liidu rahade väärtarvitamis juhtumeid ja harrastanud “kriitika leevendamise aga ka täieliku kõrvaldamise praktikat” kahtlaste finantstehingute kohta.
Ega seegi raskustes karastatud Kallast ei heidutanud. Küllap ta juba teadis kuhu ja kellele peab raha suunama ja kuidas niihästi kriitikat kõrvaldada kui ka tehinguid pahatahtlike inimeste eest varjata. Kallas hirmutas süüdistajad isegi kohtusse kaebamisega, aga seda ta muidugi ei teinud. Euroopa kohtud ei tööta samuti nad Eesti kohtud. Seal oleks võinud piinlikud asjad päevalgele tulla.
Edu, au ja kiitus
Siim Kallas õppis juba Nõukogude Liidus ja kõrgemas parteikoolis edukalt kasulike finantstehingute sooritamist. Vaatamata väikesele 10 miljoni dollari tehingu ebaõnnestumisele, lihvis ta neid oskusi hiljem Eesti Vabariigis Eesti Panga presidendina ja rahandusministrina. Fakt on see, et ta jõukus kasvas ja hiljem ta enam millegiga vahele ei jäänud. Oma võimete tippu jõudnud Eurokraadina oli ta võimeline rohkem kasulikke finantstehinguid sooritama kui Silvio Berlusconi.
Vaevalt, et oli võimalik leida kedagi teist, kes oskas Euroopa Liidu rahasid nii osavalt paigutada ja suunata, et nendest sai kasu peale ta ülemuste ka talle endale ja ta äripartneritele. Ta kogemusterikas minevik annab küllaldaselt põhjust arvata, et ta on oma oskused oma tütrele edasi andnud ja auditi tegijad ja revidendid tulevikus Kallase pere liikmeid kahtlaste, ebaseaduslike või ebaeetiliste äritehingute pärast edukalt kimbutada ei suuda.“