08.01.2024
Eesti keele reeglid on alati vajalikuks peetud, taasiseseisvas Eestis paraku enam mitte.
Eesti keel pole eestlaste ajaloolisel kodumaal ammu enam nii kehvas seisus olnud, kui ta on täna, taasiseisvunud Eesti Vabariigi 32. eluaastal – ja põhjusi on siin palju.
Eesti keele positsioonile on tohutu hoobi andnud venestamine, mis algas siis, kui võimule saanud Reformierakond ja Kaja Kallase valitsus lahjendasid ettevõtlusminister Andres Suti eestvedamisel välismaalaste seadust, kusjuures minister Sutt tunnistas tollal, et seda tehti odavtööjõu sisseveo hõlbustamiseks endisest Nõukogude Liidust.
Seni innovatsiooniriigina tuntud Eestisse hakkas massiliselt saabuma venekeelset odavtööjõudu, sest just idanaabri keel ühendab ukraina keevitajat, usbeki ehitajat ja moldova traktoristi. Hiljem saabus veel sada tuhat ukraina põgenikku, kes tunnistasid Delfile (jutt on Ukraina õpetajatest), et tulid Eestisse, kuna siin saab vene keelega hakkama. Selle kõige tulemusel ei räägi ega õpi ka siinsed venelased enam eesti keelt, sest Tallinnas saab vabalt selletagi hakkama, rääkimata Ida-Virumaast.
Teiseks murelapseks on inglise keel ja seda mitte ainult töökeelena ülikoolides või rahvusvahelistes firmades (muide, ka lääne poolt saabujad ei õpi eesti keelt, ei aafriklastest toidukullerid ega ka sakslastest professorid). Inglise keele hävitav mõju on kõige rohkem tuntav nooremate põlvkondade kõnepruugis, kes “tšativad”, “šeerivad”, “tšillivad” ja mida iganes veel. Noored ise tunnistavad, et kui eestikeelne sõna ei tule meelde, siis võetakse inglisekeelne sõna ja üritatakse selle kaudu meenutada, kuidas see mõiste eesti keeles kõlas.
Igatahes on noorte sõnavara ja keelepruuk ingliskeelsetest sõnadest pungil ja eestikeelsed väljendid unustusse vajumas, kusjuures see tendents ulatub juba 30-aastaste põlvkonda. Seejuures tasub meelde tuletada, et ka mitmed suured keeled, nagu prantsuse keel, võitlevad anglosaksi mõjudega, seega probleem on ülemaailmne.
Kõige suurema hoobi oma keelele annavad eestlased ise. Siinkohal meenub paralleel peaminister Mart Laariga, kes väidetavalt laskis põhja Eesti põllumajanduse. Ja laskiski. Ta teatas nimelt, et “turg paneb asjad paika” ehk viis ellu lihtsaima turumajandusreegli. Paraku ei arvestanud ta, et see ei toimi absoluutselt, mingi kohalikku turgu kaitsvad reeglid peavad alati jääma, muidu kannatavad omad. Laari poliitika aga andiski põllumajandusturul eelise Leedu ja Poola odavamatele toodetele, mis tõrjusid turult välja Eesti talunike toodangu ja laostasid paljud neist.
Sama asi toimub eesti keele kallal niinimetatud lihtsustamisega – just taasiseseisvusaastatel on kõvasti leevendatud mitmesuguseid grammatika- ja sõnaseadereegleid. Põhjendus on pealtnäha õige: ei tohtivat emakeelt kinnisesse ruumi sulgeda, vaid pidavat andma talle võimaluse areneda, saada mõjutusi, muutuda “kaasaegsemaks”. Viidatakse ka sellele, kui palju on meie keeles juba saksa ja vene sõnu. Lisaks levitatakse müüti, et lihtsustatud keelt olevat ka välismaalastel lihtsam õppida. Lihtsam õppida, aga samas ka lihtsam ära solkida.
Seejuures aga toimib seesama Laari reegel – igasugused piirangud on maha võetud, asemele on lubatud kaos, senised reeglid kas ei kehti või neist ei hoolita ja nii “areneb” eesti keel hoopiski mingiks “kreooli mõjutustega pidžinkeeleks”. Seda on näha ka eestlaste enda suhtumisest – sotsiaalmeediapostitustes ja online-uudistes ei hoolita enam mingitest grammatikareeglitest, avalikud tekstid on vigu täis ja segase mõttekäiguga. Asja teeb hullemaks veel ka nutiseadmetes trükkimine, kus tõesti ei hoolita enam ühestki kirjavahemärgist ega tühikustki. Aga see klaviatuuril valesti tippimine, grammatikareeglite eiramine ja segane sõnastus kandub ju ka edasi artiklite käsikirjadesse, ametlikesse dokumentidesse, teadustöödesse ja mujalegi. Taas on õitsema hakanud ka nõukogude ajast nii tuttav kantseliit ametlikes teadetes.
Vanemad õpetajad juhivad tähelepanu ka sellele, et nooremad põlvkonnad ei oska enam emakeeles oma mõtteid väljendada. Nende kirjandid, postitused ja artiklid panevad üha sagedamini mõtlema, et mida see inimene küll öelda tahtis. Sageli suudavadki noored oma mõtteid inglise keeles paremini väljendada kui emakeeles. Muide, kuulakem, kui levinud on eestlaste seas telefonikõne lõpetamine sõnadega “Okei, davai, tšau!” – inglise, vene ja itaalia keeles.
Eesti keelt ei tohi mõtlematult lihtsustada, sest keerukad grammatikareeglid ongi need, mis tegid sellest soomeugri keelest ühe rahva keele, mille kallal võõramaalased küll õppides nurisevad, kuid mis on samas väga väljendusrikas, omapärane ja ilus. Selle lihtsustamine (kasvõi sellepärast, et aafriklasel oleks lihtsam õppida) tähendab keele muutumist primitiivsemaks, vaesemaks ja inetumaks kuni tasemeni “Möh? Äh? Mes?”
Muidugi on eesti keelel vaja ka areneda, eriti infotehnoloogilises ruumis, kus meie emakeeles pole paljudel ingliskeelsetel mõistetel tõesti vasteid, kuid see peaks toimuma selliste keeleteadlaste juhtimisel, kelle prioriteet on siiski eesti keele säilitamine, mitte iga hinna eest lihtsamaks muutmine.
Eesti keelt peab täna just kõvemini kaitsma, sest kunagi varem pole me olnud ka sellistes globalistlikes tõmbetuultes nagu praegu. Kahjuks juhivad Eestis paljusid protsesse globalismimeelsed ametnikud, kes tahavadki vana kadumist ja “progressi” saabumist, seega nad pigem õhutavad eesti keele kadumist tagant. Kui kunagine haridusminister Mailis Reps sai tuntuks sellega, et ta üritas siia vedada läänelikke “vabakasvatuslikke” meetodeid, siis praeguse haridusministri Kristina Kallase puhul ei maksaks kunagi unustada tema sõnu, et Eesti peaks olema läbilõige kõigist siiatulnutest ning eestlastele jäägu vaid pastlad ja kannel.
Peaaegu unustatud on veel üks asi – eesti keel on riigikeel ja selle kaitsmine on põhiseaduslik nõue. Eesti keel vajab kaitset nii tema reeglistiku säilitamise kui ka positsiooni tugevdamise kaudu riigis ja ühiskonnas. Sest praegu tehakse ainult selline nägu, et seda kaitstakse.
Uued Uudised