Piinlik on vaadata, kuidas meie liivakastipoliitikud kasutasid Ukraina presidendi külaskäiku poliitiliseks sisevõitluseks ja eneseupitamiseks, hakates tänitama rahvuskonservatiivide kallal selle pärast, kes kohal oli, kes kui kaua plaksutas, milline oli kellegi näoilme või miks üleüldse koos Zelenskõiga ühispildile mindi.
Juba riigikogu ülekande ajal hakati hoolega jälgima, kes puudub. Näiteks KUKU raadios kommenteeriti, et Ants Froschi koht on tühi. Selge – putinist! Seda, miks Ants päriselt eemal on, neid ei huvita. Paneme ära!
Postimees uuris mõnelt EKRE saadikult tõsimeeli, et kas nad ikka lähevad kõne ajaks saali. Miks ei peaks?!
Eesti 200 fraktsiooni endine juht Marek Reinaas kukkus sotsiaalmeedias lällama, et näe, EKRE rahvas läks koos teistega “krapsti ühispildile poseerima”. „Piinlik,“ kirjutas ta, sidudes meelevaldselt kokku sisepoliitilise lapsiku kempluse ja Ukraina tõsise mure.
Aga tal peabki ju piinlik olema! Seesama Reinaas poleks praegu riigikogu liigegi, kui tema erakonnakaaslane Johanna Maria Lehtme poleks teda ja teisi kahesaja-partei liikmeid parlamenti vedanud ja samal ajal kogu Eestit ja Ukrainat alt vedanud. Seda eriti alatul moel südamest tehtud abi arvelt. Nüüd on Lehtme kadunud ja kadunud on ka usaldus Ukraina abistamisorganisatsioonide vastu. Rahast rääkimata.
Jah, kõik nad sealt Eesti 200st olid “krapsti pildil poseerimas” kui parafraseerida nimetatud reklaamiärimeest, sealhulgas välisminister Margus Tsahkna, kes ei jäänud Ukraina delegatsioonist meetritki maha, ja riigikogu esimees Lauri Hussar, kes lausa nõretas Zelenskõi kõrval.
Ega nad ometi skandaalse Lehtme sahkerdamistest ei rääkinud? Või juba unustatud? Või oli ikkagi piinlik?
Pildil, päris mitmel pildil, oli ka oma abikaasale laenu andes ja vassides ning valetades idavedude skandaali mässunud, põhimõtteliselt Venemaaga pereäri ajanud, peaminister Kaja Kallas. Kallistab ebanormaalselt familiaarselt, naeratab ja noogutab, nõkutab ja nikutab, kingib särke ja vannub truudust. Ega tal Stenbockis kalli külalisega ometi Stark Logisticsist juttu olnud? Või oleks see ka liiga piinlik olnud?
Ja siis võetakse ette Anti Poolamets, sest ta uuris, kas president Alar Karis ei oleks saanud oma päevagraafikut nõnda sättida, et austusväärne külaline oleks saanud tulla parlamendi ette kohe hommikul piduliku istungi alguses, et Karis oleks teda võõrustanud pärastlõunal.
Ei, Delfi keeras oma libauudise pahatahtlikus tõlgenduses kõik pea peale, kirjutades, et Poolametsa „paindliku graafiku“ küsimus käis Zelenskõi kohta. Alles pärast pressinõukoguga ähvardamist seati faktid õigeks. Enne oli vaja ajaloolises päevas leida ikka midagi, millega EKRE-le ära panna.
Eks selleks sundis neid äratundmine, et Zelenskõi toetas EKRE mõtet selle kohta, et me saame aidata kõige paremini Ukrainat siis, kui me ei võta mobilisatsioonieas mehi vastu ja saadame desertöörid tagasi.
Pealegi leiti selle ärapanemise subjektiks küll kõige valem inimene – Anti Poolamets asutas juba sõja puhkedes ukrainlaste abistamiseks mittetulundusühingu „Ukraina eest“, ta on korraldanud vajalike riiete ja varustuse saatmist rindele, käinud ise korduvalt Ukrainas koha peal.
Kas need kommentaatorid ja ajakirjanikud on ise seda kõike teinud? Kas nad on pannud Kadrina garaažinurgas kokku kuulikindlaid veste, nagu tegid seda Anti ja Evelin Poolamets ning teised EKRE liikmed? Vaevalt küll. Piinlik!
See Zelenskõi külaskäigu kajastuse nõmedam osa nägigi välja nagu pugemise meistriklass, kus kõik tahtsid saada osa „vabaduse saadiku“ ausärast. Kõik tahtsid koos temaga võitjad olla, aga konks on selles, et ühe sära ei paista kuidagi välja kui kõik teised ka säravad. Keegi tuleb selleks poriga üle määrida.
Aarne Mäe
Anti Poolamets Kadrinas Ukrainale kuuliveste valmistamas (ülemisel pildil). Anti Poolamets ja Ruuben Kaalep Ukrainas abi viimas (all).
Johanna Maria Lehtme endise koduerakonna endine esimees Lauri Hussar tervitamas Ukraina presidenti (Scanpix)
Idavedude skandaali tõmmatud Kaja Kallas kallistamas Ukraina presidenti (Scanpix)
