13.01.2024
(:) kivisildnik
Vahel valdavad mind ääretult tugevad tunded, mis haaravad mind täielikult, olen nagu pähklikoor tormi käes. Pääsu pole. Ühelt poolt tuleb see sellest, et olen poeet, tuntud eesti luuletaja ja suur kirjanik, teiselt poolt aga sellest, et ma loen vahel ajakirjandust. Põhiliselt just sellest viimasest.
Aleksandr Selevko nime polnud ma varem kuulnud, kui aga selgus, et ta pälvis Euroopa meistrivõistlustel ülimalt väärtusliku hõbemedali, oli minu vaimustus totaalne. Vähe puudus, et oleksin jooma hakanud. Õnneks siiski ei hakanud. Kuidas kõlaks mälestusteraamatus järgmine lause: lugesin aluspükste väel spordilehte ja jõin, justkui täielik elajas.
Ent vaimustus oli siiski ülevoolav ja siiras. Euroopa pealinnades pole elektrit, et tänavaid valgustada, Berliin haiseb virtsa ja sõnniku järele, talupoegade mahavaikitud rahutused teevad enam kui ärevaks, aga ka sellel raskel hetkel leitakse tükk hõbedat ja riputatakse Aleksandr Selevkole kaela – ülev moment üleilmse ilu ajaloos.
Au van der Layenile kaugel ja Vanasorosele kõrgel. Huvitav, millist riiki auväärne Aleksandr Selevko esindas? Kas kurjuse teljel asuvat Valgevenet, õnnistatud Ukrainat, halva iseloomuga Vene Föderatsiooni, Kasahstani või koguni Tuva autonoomset oblastit, nii kaugele ei viitsinud lugeda, vaimustuse vallandamiseks piisas pealkirjast.
Pole ka tähtis. Kui on puhkenud totaalne meediavaimustus, siis läheb organism sellega tahes tahtmata kaasa. Tekkis irratsionaalne soov Aleksandr Selevkot emmata. Aga eks sa emba emmateldamatut, sooviks see kõik õnneks jäigi.
Mingil hetkel tekkis meediapohmell ja ma üritasin toimuvat analüüsida. Millega on tegu? Tsiviliseeritud maailma ülikoolid kõrvaldavad õppekavast Dostojevski loomingu, vabariikliku provintsiorkestri timpanimängija keeldub Tšaikovski teost esitamast, tühistatakse nn vastutustundetu putinist Mustonen jne jne. Täielik ja igati põhjendatud russofoobia.
Tartlaste slavofiilselt kirjandusfestivalilt lahkusid kaks raamatut lugenud ajakirjanike õnnistuse saatel ukraina staarliteraadid, sest nad põhimõtteliselt ei esine koos vantidega. Kõik see tekitas minus varem samuti üüratut ja isamaalist vaimustust ning kirglikku entusiasmi. Tõelise eurooplasena olin valmis Mustoneni puudli ilma soolata ära sööma. Nuga, lusikas ja kahvel said teritatud.
Ma näen, et minu ja mõistagi ka meedia suhtumises slaavi küsimusse on tekkinud U-pööre. Mina isiklikult ei ole selleks kusagilt korraldusi saanud, paadunud patsifistina lähtun Pierre de Coubertini olümposliku rahu filosoofiast. Isegi kui pole olümpiahõbe, ikkagi samm rahu poole, ikka korralikult rahustab ja uinutab.
Kas on tõesti nii, et Ukraina on sõda kaotamas, nagu kinnitavad ameerika putinistlikud kolonelid ja luurajad ning meie paljukannatanud rahva orjaveri kisub vaistlikult, ent vastupandamatult tugevama poole? Vabalt võib kaotada, meil pole ju enam kuigi palju anda. Otsa hakkab saama.
Liitlane armastab aga sõdida päikesest kuumaks köetud kõrbeliival ning investeerib Piiblimaa etnilisse puhastusse. Ja kui nii on otsustatud, olgu pealegi, kes olen mina, et muretseda Ukraina territoriaalse terviklikkuse või Gaza laste mahanottimise pärast. Halisen siis, kui seda teeb ajakirjandus, hetkel on siira uisuvaimustuse aeg.
Ja ülevateks tunneteks on põhjust, meenub üks värvikas episood vanarauakogumise ajaloost. Keegi Eestit esindav nooruk korjas ilujää pealt sinna pudenenud uisukruvisid, see oli jah natuke liiga piinlik. Oli nagu oli, ega kaamera ei valeta. Pärast seda on tõesti kõike väga hea vaadata, mis rahvusvahelistel uisuväljadel toimub, ega hullemaks ikka enam minna ei saa.
Mina oleksin juba nende kruvide pärast iluuisutamise ära keelanud. Oleks siis lihtsalt pikali visanud ja surnut teeselnud, poleks nii pahat maitset suhu jäänud. Spordiministeerium oleks pärast võinud avaldada strateegilis-kommunikatsioonilise surmateate, et vahva nooruk hukkus kangelaslikult ülekaaluka vaenlase vastu parimat üritades. Korras ja unustatud. Ei sõnagi kruvidest.
Natuke valetada ikka võib, muidu juhtub see, mida me pregu telekast näeme – mingi silmakirjalik ja putinistlik uisukultus, haige värk. Ei, ei, keegi ei ole venelaste poolt, me lihtsalt armastame sporti. Valetate. Uisk on südame külge kasvanud. Vale. Nagu loomad. Mu meelest peaks ikka nii palju mehisust olema, et kaotust tunnistada. Valisime vale poole, jänkid said jälle lonti ja meie koos nendega.
Lollid oilime, enam ei tee, õpime Vietnamist ja Afganistanist. Ei ole väärikas hapudele rindeuudistele uisukammarinskajaga vastata. Psühholoogiliset on see ropp ja eetilisest ebasanitaarne. Kuidas teil sõjas läks, vaprad võitlejad? Ei saa kurta, uisuga tegime puhta nurga. Ma näen siin otsest analoogiat. Häbi.
Kui ei oska sõdida, siis tegelege algusest peale iluuisutamisega ja ainult uisutamisega, see oleks aus ja ka arukas. Tuleb liitlane ja nõuab vereproovi, sina aga näitad talle keskmist uisku ja Vietnami demokraate, kes helikopterite küljes ripuvad ja siis türaki, türaki… Ühesõnaga, me oleme laulu- ja uisurahvas, võime kooris takka kiita, aga kahureid ei anna.
Erinevalt riigikogus kõnega esinenud sõbraliku riigi tipp-poliitikust ei ole ma sugugi kindel, et Eesti vastu õnnestub korraldada mingigi sõjakäik. Eesti, Läti ja Leedu ning Tšehhoslovakkia on ajaloos varemgi hääletult alistunud. On sellised idaäridesse mässitud poliitikud nagu Päts ja nii see läks ja läheb jälle. See on muidugi kurb ja vastik.
Samas sõja entusiastidele ja verelaskmise fundamentalistide lohutuseks olgu öeldud, et ega hääletu alistumine ei tähenda veel rahu, sa sõdid Kurski kaarel nagu vana mees ja sured sada surma. Võid kõngeda ka Tšehhi põrgus või Siberis ehk metsas, punkris. Variante on. Kes ei taha elada, seda ei saa sundida.
Kuna me ise ei otsusta, millistes sõdades ja kas me üldse sõdime, siis on ju ka ükskõik, millises võõras armees, kelle vastu ja mille eest meid maha tapetakse. Vähemalt mitte Eesti eest, see surm peaks globalistidele ja sotsidele kangesti meeldima. Mulle ei meeldi ja mulle ei meeldi ka see kaksikmoraal ja vale, mis sõja ja spordi küsimustes vastu haiseb. Jälk.
Kui sa ei taha sporti ja sõda, siis vali Sven Sildnik riigikokku. Vali paberil, vali elu! Ja see ka, et Eesti vabaks!
( : ) kivisildnik
Pärnus 13.01.2024