Eesti keel on üha enam ainult fiktiivselt riigikeel

Kuigi Eesti riigi võimupoliitikud räägivad üha suurema suuga eesti keele edendamisest, näitab vastupidist olukorda juba see, et eestlased saavad üha vähem vajalikke toiminguid riigikeelena fikseeritud emakeeles ära teha.

Laupäeva Tallinna linnaliinis. Bussi sisenenud kontrolörid leiavad eest kaks inglise keeles kõnelevat meest, kelle nutiseadmest kontrollaparaat vajalikku piletit ei leia. Noorem mees selgitab, et tema on kogu aeg selle äpiga Tallinnas sõitnud (tähendab, et on alaline elanik). Naiskontrolör räägib talutavat inglise keelt, kuid selguse saamiseks, millise rakendusega võõrad pileti ostnud on, jääb ilmselt väheks ja välismaalased toimetatakse korrakaitsebussi.

Meie ametnikud oskavad võõrkeeli, aga võõrad siinset riigikeelt mitte (see oleks arusaadav turistide, kuid mitte alaliste elanike puhul). Tallinn on juba sedavõrd venestunud, et siinsed venelased, eriti vanemad põlvkonnad, eiravad olmes lausa teadlikult (ja põlglikult) eesti keelt, kuid ka siinne ingliskeelne kogukond ei näi riigikeele õppimisest olevat vähimalgi määral huvitatud. Mõlemad võõrkogukonnad saavad oma keelega lahedalt hakkama ja riik pigem soodustab seda, et nad riigikeelt ei õpiks. Vastupidi, võõrkeelte oskust nõutakse pigem riigiametnikelt, mitte sisserännanutelt.

Eesti Ekspress kirjutas hiljuti sellest, kuidas noored eesti arstid lahkuvad Eestist, sest Tallinnas nõutakse neilt vene keele oskust või siis selle õppimist. Eesti noored on üldse Tallinna tööturul hädas, sest nemad pole idanaabri keelt õppinud, aga paljudele töökohtadele kandideerides nõutakse selle oskust. See kõlab küüniliselt – eestlased peavad hakkama õppima vene (agressorriigi) keelt, kusjuures venelased eesti keelt sisuliselt enam ei pea, nad saavad ilmagi hakkama.

Vene keele oskuse nõudmine ametnikelt on ebaseaduslik – see oleks normaalne siis, kui Eestis oleks kaks riigikeelt, eesti ja vene keel. Soomes on riigikeelteks soome ja rootsi keeled ja seal peab ametnik oskama mõlemas keeles vastata. Eestis ei pea, piisab riigikeele oskusest. Arstikutse puhul on küüniline ka see, et venelastest patsientidel, kes on kodanikud, on riigikeele oskuse kohustus justkui tühistatud, arstid aga peavad oskama võõrkeelt, mille oskamise kohustust pole kusagil fikseeritud.

Nii elavadki vene ja inglise keel Tallinnas oma elu, eesti keel aga peab umbkeelsete teenindajate ja võõra keeleruumi ees taanduma. See on risti vastu põhiseadusele, mis ütleb, et eesti keel on riigikeel. Riik peaks alaliselt siia jääjatelt nõudma kohe keelekursustele minekut, aga seda ei tee ei sisserännet soodustav võimuladvik ega ka odavtööjõust huvitatud ettevõtjad. Tagajärg on see, et eesti keel on vaid fiktiivselt riigikeel, de facto on Tallinnas nendeks juba inglise ja vene keel. Ja see on täiesti vastuolus kõige sellega, miks rajati üldse Eesti Vabariik.

Migrante täis Lääne-Euroopas on selgelt näha, et sisserändajad, kes tahavad veidigi selles riigis hakkama saada, oskavad asukohamaa keelt. Mõistagi on seal tegu suurte keeltega (prantsuse, saksa jt), mis ongi tugevamad, kuid seda enam peab Eesti Vabariik oma riigikeele nõutavat positsiooni kindlustama.

Uued Uudised