Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eestist võib saada “kliimasoojustamise” katselabor

-
14.01.2024
Kardetavasti tuleb rohepöörane kohustuslik majade renoveerimine sedavõrd kulukas, et laostab Eesti ühiskonna täielikult.
© UU

Mööduval nädalal räägiti ka Eestis Euroopa Liidu nn majade renoveerimiskohustusest ja siin torkab silma, et Eesti on selle tohutult raha neelava kliimaprojektiga sisuliselt nõusse jäänud, vaidlused toimuvad juba detailide üle.

Näiteks vahendab BNS: “Europarlamendis menetluses olev hoonete renoveerimisplaan on oma olemuselt küll vajalik, kuid toetusmeetmed ei jõua paraku nendeni, kes seda kõige enam vajavad, ütles europarlamendi saadik Jana Toom riigikogus toimunud arutelul.” See tähendab, et Eesti vängeimad liberaalid vaatavad juba, kuidas kliimakäsk võimalikult kuulekalt ära täita ning virisevad, et kuulekust rahaga piisavalt ei toetata.

Asja olemust kirjeldas Postimees mullu detsembris: “Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid esialgsele kokkuleppele, kuidas vähendada hoonete heitkoguseid ja energiatarbimist ELis. Hoonete energiatõhususe direktiiviga toetatakse edaspidi rohkemate hoonete renoveerimist ja süsinikuheite vähendamist kogu ELis.” Veel varem, märtsis, kirjutas sama väljaanne: “Majade sundrenoveerimine eurotempos on ebareaalne.”

Märtsis hääletas europarlament nn hoonete energiatõhususe direktiivi poolt, kusjuures toetusega ühinesid sotsid Marina Kaljurand ja Sven Mikser, vastu olid Andrus Ansip, Urmas Paet, Yana Toom, Riho Terras ja Jaak Madison. Aga tõeliselt oli vastu ainult EKRE saadik, teised ei olnud nõus direktiivi rakendamise tempoga, kusjuures Ansip ja Paet teatasid ERR-ile: meie vastuhääletamine ei tähenda rohepöördele vastu olemist.

Nii see asi eurolojalistide leeris käibki: vasakpoolsed on iga hulluse poolt, liberaalid kirtsutavad ehk pisut nina, aga annavad kohe järgi, ainult konservatiivid on vastu. Lõppkokkuvõttes suruti asi siiski läbi ja nüüd käib jutt juba direktiivi elluviimisest. Eesti eurokraadid ei kaitse oma riigi huvisid.

Kui Riigikogu eelmise koosseisu saadikud käisid kord töövisiidil Brüsselis, kohtusid nad ka Andrus Ansipiga ja kui jutuks tuli Eesti põllumeestele makstavate toetuste ühtlustamine vanade liikmesriikide põllumeestele makstavatega, sattus Ansip paanikasse ning soovitas saadikutel teemapüstitus üldse maha võtta, sest see võivat Euroopa Komisjoni asjapulki pahandada – nii kaitseb liberaal siis Eesti huve.

Hoonete energiatõhususe direktiivi elluviimine läheb Eestile väga kalliks maksma ja paraku tõenäoliselt ainult meile. Lõuna-Euroopa ei vaja sellist võimsat soojustamist oma soodsa kliima tõttu. Suured riigid nagu Saksamaa ja Prantsusmaa leiavad ilmselt ise selle raha või siis EL-i poliitika suunajatena teevad kõik, et see neid võimalikult vähe puudutaks. “Katsejäneseks” saab Eesti oma suhteliselt külma kliimaga ja mis kõige tähtsam – väga eurotruu võimuladvikuga, kes kunagi Brüsseliga ei vaidle, vaid tervitab mistahes käsulaudade üleandmist rõõmsa näoga ning elluviimisel keerab eurovindi eestikeerme jagu kõvemini peale.

Meenub poliitilistes kulissides kõlanud lugu ajast, mil Taavi Rõivas oli Eesti peaminister ja Angela Merkel Saksamaa kantsler. Saksamaal oli vaja läbi suruda üks sakslastele kasulik eelnõu, millega polnud rahul prantslased, seega kogus kumbki leer enda ümber väiksemaid liikmesriike. Angela Merkel oli siis väidetavalt öelnud Taavi Rõivase kohta, kes pidas ennast tõesti kantsleri sülekoerana üleval: “Eesti pärast pole muret, nad hääletavad nii, nagu mina ütlen!”

Kas see lugu on tõsi või mitte? Ei pruugi olla, aga tõenäoliselt siiski on, sest Rõivase käitumine EL-is oli just nimelt selline, et tema ustavus Saksamaale oli vääramatu.

Eesti võimude eurolojaalsust poleks põhjust kritiseerida, kui see oleks peremeeste käitumine peremeeste ringis ühise asja nimel. Paraku käitub Eesti võimuladvik koogutavate sulaste kombel ega võitle selle eest, et halvad eurootsused meid ei mõjutaks. Nii kujunebki ilmselt välja olukord, kus Eesti tapab oma niigi vähese maksumaksja raha kliimahullusesse “renoveerimisnõude” näol ja sunnib ka rahva (korteriühistud) kas oma või laenurahaga kallist soojustamist tegema, mis laostab inimesed või määrab võlaorjusesse. Lõpuks aga võib selguda, et Eesti oli kas ainus või üks vähestest “renoveerimisriikidest”, kes sõnakuulelikult ennast laostas. Rääkimata sellest, et utopistlik rohepööre lõpeb sellisel kujul nagunii fiaskoga.

Uued Uudised