EKRE esimees Martin Helme kõneles eilsel riigikogu istungil, kus oli arutusel EKRE arupärimine kaitsevõimekuse kohta.
Helme: “On täiesti iseenesestmõistetav, et Ukraina sõda sellisel moel on meie julgeoleku huvides võita. Aga see ei tähenda, et me peaksime siin mingeid emotsionaalseid ja irratsionaalseid loosungeid loopima. Veelgi vähem, need emotsionaalsed ja irratsionaalsed loosungid ei aita mitte kedagi, ei aita meie julgeolekut ja ei aita Ukrainat.
Nüüd mingisugused põhieeldused on, mida siit loobitakse meile kogu aeg, ka praeguses arupärimises, millega lihtsalt, ma ei saa aru, millel need põhinevad. Kaja Kallas teatas, et Eesti on valmis sõdima esimesest hetkest. Samal ajal on fakt see, et meil on vähem relvi, raskerelvi, laskemoona, lõhkeaineid, kiivreid ja kuuliveste kui oli 24. veebruaril 2022. aastal. See on fakt. Võib udutada mida tahes, HIMARS-ite või Kõude või ma ei tea mille kõige või hangete kohta. Aga fakt on see, et meil on vähem varustust ja relvi, kui oli siis, kui Venemaa suuremahuline sõda Ukrainas algas. Ja me ei saanud mitmekordse küsimise järel muidugi selget vastust, millal siis me jõuame sellele samale tasemele tagasi, kus me olime kolme aasta eest. Aga no võib-olla juhtub see järgmisel aastal, võib-olla ülejärgmisel aastal, võib-olla 2027. aastal. Kahe-kolme aasta pärast jõuame samasse punkti tagasi, kus me olime enne, kui me hakkasime lahkelt oma relvi, laskemoona, kiivreid ja veste ära andma. Selge on see, et Eesti tänane valitsus, Kaja Kallase ja Reformierakonna valitsus on võtnud nii-öelda panga peale minemise riski. Et võidetakse, Ukraina võidab selle sõja, Venemaa peatatakse, Venemaa sõjaline võimsus murtakse ja rohkem Venemaa kedagi ei ohusta. Seda juttu võis uskuda 2022. aasta esimeses pooles.
Loosung jälle, mis sellest ajast pärit on, et iga kuu, mis sõda Ukrainas kestab, ostab Eestile aega juurde ühe aasta. Aga see lihtsalt ei vasta reaalsusele enam 2024. aasta alguses, sest et viimased kolm aastat on näidanud, et kollektiivne ida ehk Venemaa koos oma liitlastega, kelleks on Hiina, Iraan, Põhja-Korea, veel terve hulk väiksemaid riike, on läinud üle sõjamajandusele ja sõjapoliitikale ja kollektiivne lääs ei ole läinud üle ei sõjamajandusele ega sõjapoliitikale, on kokku kraapinud kõikidest NATO ladudest oma kõik varud, mis on, need saatnud Ukrainasse, need on seal otsa saanud ja nüüd me olemegi paljad. Ja riskid on täiesti asümmeetriliselt kasvanud meile.
Kui 2022. aasta suvel võis öelda, et ohoh, piiri taga ei ole ühtegi Vene sõdurit, kõik on kuhugi Ukrainasse viidud, me võime Pihkva ära vallutada ilma ühtegi pauku tegemata, siis tänaseks päevaks see enam ei vasta tõele. Võetud on riskid. Anti ära relvad, anti ära laskemoon, asendus tuleb kahe-kolme aasta pärast. Sisse on lastud üle 100 000 slaavlase, kelle tausta ei ole kontrollitud, kelle kodakondsust isegi ei ole kontrollitud. Ostad 500 euro eest Ukraina passi, tuled siia ja oled suur ukrainlane, kuigi ei räägi sõnagi ukraina keelt. 80% riiki saabunud hilisimmigrantidest, immigrantidest, räägivad vene keelt ja 85% neist ütlevad, et nad ei taha siit enam ära minna. Nii suurt Eesti venestamist, kui on toimunud viimase kahe aasta jooksul Kaja Kallase valitsuse juhtimisel, pole kunagi Eestis toimunud. See on kõige suurem julgeolekurisk, mida üldse võib ette kujutada. See on kõige suurem Venemaa heaks töötamine, mida üldse võib ette kujutada, suurendada sellisel moel Eestis viiendat kolonni.
Ära on antud raha. Enne siin peaministrilt küsiti, kust see tuleb, see 1,2 miljardit või milles see seisneb, millal see antakse, peaminister ütles, et tema ei tea sellest midagi. Tsiteerime siis. Kui Zelenskõi käis Kadriorus president Karise juures, siis pärast seda tehti pressikonverents ja pressiteade. Must-valgel on kirjas, president ise ütleb: Eesti panustab Ukrainasse alates 2022. aastast ja plaaniga 2027. aasta lõpuni 1,2 miljardit. Me juba praegu oleme ära andnud üle, umbes 500 miljoni eest relvaabi. See, muide puudutab meie 3%‑list riigikaitsekulutuste SKP-d. Suur osa sellest riigikaitsele suunatud rahast on kas ära antud relvade asendamine ehk me taastame võimekust, mis meil enne oli, või uute asjade ostmine kusagil viie aasta pärast, nelja-viie aasta pärast ja muu hulgas lihtsalt raha äraandmine riigikaitsekulude realt Ukrainale. See 3% SKP-st ei ole tegelikult meie enda kaitsevõime kiirtempos suurendamine. Ka see on avalikkusele lihtsalt puru silma ajamine.
Sellises kontekstis tuleb üle käia, et nii suurt ohtu Venemaa sõjaliseks kallaletungiks Eestile kui praegu ei ole kunagi olnud, alates 1939. aastast. Ja meie valitsus on teinud viimase kolme aasta jooksul põhimõtteliselt kõik valesti, suurendades seda riski, muutes Eestit vähem kaitstavaks. Ja ikka veel taob endale vastu rinda, et nad teevad kõike õigesti. Ei tee, ei tee, tänane valitsus, tänane peaminister on eksistentsiaalselt ohtlik Eesti riigi ja rahva edasikestmisele.”