19.01.2024
Helle-Moonika Helme
Riigikogu EKRE fraktsiooni liikmed külastasid kahel päeval Ida-Virumaad, käies Auvere elektrijaamas kohtumas Enefit Poweri juhatusega, Kohtla-Järvel VKG juhatuse esimehe Ahti Asmanniga ning Toilas kohalike ettevõtjatega.
Külaskäigu võtab kokku Helle-Moonika Helme: “Mis siis välja tuli ja selgeks sai? Eesti varustuskindlus oma elektriga on langenud tänu roheidootide järjekindlale tegevusele 50%. Sõltume aina enam teistest, kes samuti vaevlevad elektripuuduses, sest 21.sajand on olemuslikult elektrisajand ning kõik meie elumugavused ja tootmine ning majandus üleüldiselt sõltub elektrienergiast ja selle kättesaadavusest.
Nõudlusega suudaks tulla toime ja Eesti suudaks toota soodsat elektrit nii endale kui teistele, kui ainult seda roheidiootide CO2 nullemissiooni kätt kõike kägistamas ei oleks. Meie tegelikult odav elekter ei pääse kunstliku moonutuse kaudu turule, sest turgu moonutav, roheaktivistide poolt välja mõeldud, normaalset majandustegevust pärssiv ja kägistav C02 maks on sellesse protsessi sisestatud. Ja see moodustab sisendina 45%. Rohelised väljapressijad saavad selle raha endale, samas nõuavad stabiilset võrku ja sagedust oma tootele, mida siis peab seesama räpaseks kuulutatud energeetikasektor neile võimaldama ja tagama. Mille peale siis tänuks vaid vihaselt sisisetakse ja sektorit ära tappa ähvardatakse.
Praeguseks on Ida-Viru energeetikud suutnud maandada julgeolekuriskid nii Narva veehoidla veetaseme säilitamise osas kui ka sageduse hoidmises. Nad on tublit tööd teinud!
Kahjuks aga ootab neid selle hullu rohevalitsuse poolt nüüd ümberõpe küünetehnikuteks ja turismitöötajateks. Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon on von der Leyeni juhtimisel oma rohepoliitikate aluseks piltlikult öeldes võtnud muinasjutu “Loll Ivan sõidab ahju seljas”, mistõttu kõik peavad nüüd kohustuslikus korras reaalset elu üritama selle muinasjutuga vastavusse viia. Mõtlema, kuidas ehitada ahju, kuidas panna ta sõitma, kuidas tagada ullikese heaolu ja kohalejõudmine, tegelema mingite absurdsustega, selle asemel et tegeleda normaalse majanduse hoidmise ja ülesehitamisega.
See kõik on äärmiselt kurb. Normaalsed inimesed, kes päriselt veel midagi toodavad või toota tahavad, peavad selle asemel tegelema igasugu mõttetu jampsiga. Tõsiselt imestan, et nad veel käega pole löönud ja jaksavad näiteks õlitehasega edasi minna, mis on täiesti geniaalne ettevõtmine – see väärindaks meie ressurssi ja annaks tohutult lisandväärtust, teha tooteid, mida vajatakse igal pool maailmas, aga mida kamp harimatuid tahab ära tühistada.
Tegelikult peaks Eesti endale tegema kohe veel uue elektrijaama. Sest tuumajaam on kauge tulevik nii ehk naa. Ja kallis.
Uus elektrijaam maksaks 1 miljardi. Et palju? Tegelikult mitte. Samapalju ja isegi rohkem antakse näiteks nelja aasta jooksul Ukrainale meie maksumaksja raha. Aga isegi kui võtaks selle otsuse vastu ja paneks selle miljardi sinna, et olla päriselt ka energiasõltumatud, siis EL oma roheidiootsuses seda lihtsalt ei luba. Kahjuks ajuvabadus ruulib kõige kõrgemal tasemel ega näita vaibumise märki.
EL-i “Loll Ivan sõidab ahju seljas” muinasjutu elluviimise eelpost kliimaministeeriumi näol on meil juba püsti pandud ja kõikvõimalikud käsud ja keelud, mis peaksid “duratšoki” muinasjutu reaalsuseks muutma, on juba paberile pandud. Ettevõtjad üritavad kohaneda, aga pole võimalik kohaneda kohanematuga. Absurdiga. Lollusega.
Kahju on vaadata, kuidas haritud inimesed, tippspetsialistid, oma eriala fanaatikud, kes võiksid teha imesid, kellel on kõik teadmised olemas, kuidas meie kõigi elu paremaks muuta, majandust arendada, riigile raha teenida, peavad kummardama idiootide ees, täitma nende totraid ettekirjutusi ja korraldusi, et üldse ellu jääda ja oma sektorit siiski töös hoida. Lootuses, et ühel päeval ärkad üles ja see halb ja pöörane unenägu, kus maailm pöörleb ühe lapse luuludel ja harimatul röökimisel, on otsa saanud.
Igatahes sisaldas see käik Ida-Virumaale meisse lootust, et kõik pole veel kadunud. Et normaalselt mõtlevaid ja tegutsevaid, majandusseadusi tundvaid, innovaatiliselt ja tulevikku vaatavaid otsuseid teha julgevaid inimesi on meie hulgas päris palju. Need on inimesed, kellega rääkides mõistad asju poolelt sõnalt, kes on sinuga samal lainel ja saavad asjadest samamoodi aru.
Maailmas on ka muud peale kajakallaste ja kristenmichalite, kellega ühes ruumis jampsimine võib pikapeale viia tõsiste vaimsete häiringuteni.
Ida-Virumaal käik andis lootust, et kui kriitiline mass normaalseid inimesi suudab kõigest hoolimata hoida normaalsust elus, siis on millega edasi minna. Kui saabub päev, mil see lapsik, harimatusel ja pimedal usul püsiv ilmakord ükskord oma absurdsuse all kokku variseb.”