Paul Oja: kas Kaja Kallas võib järele anda?

Õpetajate streigi ümber toimuv äratab ühest küljest lootusrikkaid, teisest küljest murelikke mõtteid.

Kangutamine kümne miljoni ümber õpetajate jaoks käib juba eelmisest aastast peale. Ainus, mis on muutumatuks jäänud, on Kaja Kallase hoiak: raha ei saa ja punkt. Sinna juurde veel Kristiina Kallase togimine, et otsigu see kuskilt välja need kümme miljonit.

Streik algab esmaspäeval. Kas keegi suudab uskuda, et võimuhull, üle kõige nelja-aastase ametiaja lõpuni valitseda ihkav Kaja Kallas järsku õpetajate nõudmistele järele annaks? See tähendaks ju tunnistamist, et jah, mul polnud õigus. Kas keegi mäletab, millal KK viimati mõnd oma viga on tunnistanud? Õige, mina ka ei mäleta.

Siit järeldub, et kokkuleppele on võimalik jõuda ainult ühel juhul: kui reformarid endale kiirkorras uue juhi valivad. Väikestki lootust säilitades tahaks väita, et mistahes muu variant on kindlasti parem kui praegune. Aga mine tea – reformierakond on ennegi üllatada osanud. Igatahes rahustaks see olukorra maha – vähemalt kuni järgmise kriisini, aga see oleks siis juba järgmise korra mure.

Kõnesoleva erakonna köögipoolt tundmata ja telgitaguseid teadmata ei oska ma hinnata eespoolesitatud lahenduse tõenäosust. Seepärast peab mõtlema ka alternatiivide peale.

Üks võimalik stsenaarium on järgmine. Kui KK poolt järeleandmist ei tule ja partei juhtkonnas muudatusi ei toimu, võivad teistegi elualade esindajad hakata õpetajate toetuseks streike korraldama. Üsna pika sihikuga vaadates võib see lõppude lõpuks ka üldstreigini välja viia.

Sellise olukorra kogemus praeguses Eesti Vabariigis puudub, seni pole ükski poliitiline jõud suutnud olukorda nii kaugele ajada. Seepärast ei oska vist keegi käitumise taktikat või sündmuste arengut prognoosida. Tuleb edeneda kuulmise järgi nagu külapillimehed, ehk sündmustele vahetult reageerides.

Kui niisugune vastasseis tekkima peaks, siis on raske oletada, et idanaaber seda mingil moel ära kasutada ei üritaks. Kui rõõmsalt aga sõbrad NATOst on valmis ühe riiaka väikeriigi heaks, kes välisohu ees koondumise asemel oma rahva lootusetult lõhki on osanud lüüa, oma vara ja oma kodanike elusid mängu panema, see on juba omaette teema.

Paul Oja