Uskumatu, millise rahuloluga inimesed kogu seda hävingut pealt vaatavad, vaikivad ja taluvad

Valetamine on totalitarismi tunnus. Kuna valetamist on järjest rohkem ja rohkem, siis tekib paratamatult küsimus: “Millises riigis me siis elame?” Milline riiklik valitsemiskord meil ikkagi on, kas totalitaarne või siis hoopis autoritaarne?

Demokraatiast vist enam rääkida ei saa. Kuna on ikka väga palju valetamist, et siis ikkagi totalitaarne, kus riik ei tunne võimu piire ja püüab reguleerida nii avalikku kui ka eraelu igat aspekti.

Võimuloleva partei tegevust iseloomustavad repressioonid, kontroll majanduse üle, sõnavabaduse puudumine või siis selle piiramine. Nagu sobiks, aga see eeldaks, et võimu omab ainult üks partei. Seega siis ikka autoritarism, kus riigis on võimumonopol ühe isiku või väikese grupi inimeste -poliitilise eliidi käes.

Kui totalitaarne režiim üritab kontrolli all hoida kõiki elu aspekte – majandust, haridust, kunsti, teadust, eraelu ja moraali, siis autoritaarses riigis on kõige olulisem poliitiline võim niikaua, kui ühiskond sellele vastu ei vaidle, astu ega võitle, sest on jäänud vähesel määral võimalikke vabaduse aspekte. Nii kirjutab Vikipeedia.

Kui juurde lugeda ja ringi vaadata, siis Eestis on äratuntav segu nendest kahest ja see kokteil tundub ühele ja teda lähedalt ümbritsevatele, õige magus. Ja kui kuulata-vaadata selle seltskonna juttu, kus muide kõlab ka väga sageli, et Eesti on demokraatlik õigusriik, siis vähegi mõtleval inimesel peaks tekkima kahtlus selle väite tõesuses. Ei ole vaja siinjuures lahti kirjutada õigusriigi ja demokraatia alustalasid, aga meeldetuletuseks – rahvas peaks olema kõrgema riigivõimu kandja ja olulisi küsimusi peab otsustama parlament (Riigikogu).

Seda artiklit ajendas mind kirjutama momendil riigis toimuv, märksõnadeks, rahvahääletus, streik, vabariigi aastapäeva tähistamine, teatud inimeste välistamine, tühistamine ja üldine masendav, hirmu külvav ja kurvaks tegev foon.

Eestis on toimunud taasiseseisvumise jooksul 2 rahvahääletust ja 4 streiki, millest 2 on õpetajate omad. Niipalju siis rahva arvamusest ühel või teisel moel ja nii vähe kõigi nende aastate jooksul. See on tegelikult uskumatu, millise rahuloluga inimesed kogu seda hävingut pealt vaatavad, vaikivad ja taluvad. Kui hulluks peab olukord minema, et rahvas oma meelt tõeliselt avaldama hakkaks?

Isegi see streik, mis esmaspäeval algas, on juba eos ära kohitsetud ja mingisuguseks paraadiks tehtud. Üks näide: automaks viidi Riigikokku, allkirju selle vastu koguti tuhandeid, mootorratturid olid ainsad, kuigi neid oli ka väga vähe, kes avaldasid oma meelt Toompeal. Aga kusagil ei olnud näha tuhandeid autosid, mootorrattaid, ATV ja UTV-sid tänavatel meelt avaldamas.

Paljud vist ei teagi, et ka nende sõidukite omanikele maksud tõusevad. Ja üldse oleks õigem öelda “Sõidukite maks”. Tekib ainult veel küsimus, miks ei maksustata mootorpaate, muruniidukeid, jahte, kõiki liiklus-ja hobivahendeid, mis sadamaid ummistavad, merd solgivad ja igalpool mujal naabreid segavad ja häirivad.

Inimesed, kes tõesti veel hoolivad meie kallist isamaast ja siin elavatest eestimaalastest, siis on tagumine aeg peeglisse vaadata ja selg sirgu ajada. Las valetajad ja varastajad peavad pidu katku ajal väikeses, kõiki mittemahutavas saalis, aga ülejäänud tulgu 24. veebruaril Vabaduse väljakule.

Lõpetaks Anna Haava sõnadega: “Ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta – vaikimisi oleks vale, sunniks südant lõhkema.”

Urmas Milvek,
tavakodanik