Kõik me teame, kuidas rahvuskonservatiivid on pidevalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et paljud meie kõrgkoolid on tegutsenud justkui immigratsioonipumpadena, et võetakse vastu kolmandatest riikidest tulnud inimesi, kelle eesmärk ei ole tulla siia õppima, vaid selle ettekäändel koos peredega mugavuspagulase elu nautima.
Oi, millist kisa ja kära tehti, kui Mart Helme osutas värvikalt tõigale, et nende paljude „õppurite“ õlgade kohal kõmiseb vaid õõnespuit.
See oli 2018. aastal, kui Helme osutas rahvakohtumisel Lihulas rahvalikult probleemile. See oli tõdemus, et meie ülikoolid on muutunud migratsioonipumpadeks – seal on massilised üliõpilasi, kes ei kvalifitseeru üliõpilasteks – kui neile vastu pead koputada, kõmiseb seal nagu õõnespuit.
Helme sõnavõtule järgnes sotsiaalmeedias tõeline torm. Näiteks reformierakondlane Valdo Randpere võrdles Helme väljaütlemist suisa Hitleri tsitaatidega. Siis oli see neil niipidi moes, nüüd on Hitler asendatud Putiniga.
2020. aastal, mil EKRE oli valitsuses, valmistati ette välismaalase seaduse muudatust, et takistada õppimise nime all Eestisse töötama tulekut ning lihtsat pere siiatoomist.
Riigikogu EKRE fraktsiooni liige, Tartu ülikooli kaasprofessor Jaak Valge kirjutas toona, et kõrgkoolidele on välistudengite vastuvõtt finantsiliselt kasulik kolmel põhjusel: esiteks saab välistudengitelt juhul, kui nad õpivad ingliskeelsetel õppekavadel, küsida õppemaksu, teiseks arvestab riik ülikoolide baasrahastuse juures kõrgkooli suuruse muutumist, st mida rohkem on tudengeid, sh välisüliõpilasi, seda suuremat rahastust on ülikoolil lootust saada, ning kolmandaks on üks näitaja, mille alusel riik määrab ülikoolidele tulemusrahastuse, otseselt välisüliõpilaste arv. Seega oli riik soosinud välisüliõpilaste arvu kasvu.
2020. aasta alguse seisuga õppimiseks antud kehtivate elamislubade järgi oli riikide edetabel järgmine: Venemaa, Nigeeria, Ukraina, Bangladesh, India, Pakistan, Aserbaidžaan, Türgi ja Iraan. Suured tulevased „insenerid“ osutusid enamasti vähese hariduse ja olematu potentsiaaliga tegelasteks.
Ja kuhu me nüüdseks oleme jõudnud? Nüüd pajatab kaitsepolitsei juht Margo Palloson Postimehele otse, et kontrollimatu sisseränne ongi ühtäkki meie julgeolekuoht.
Seejuures pidas ta üheks suuremaks ohuks just moslemikogukonna kasvu Eestis. Kümme aastat tagasi oli siin neid 1500, täna 10 000 inimest.
Eraldi nimetas ta siin nimelt õpirännet. „Mõned aastad tagasi olid peamised pumbad ülikoolid, täna annavad rohkem tooni töö- ja pereränne,“ tunnistab kapo juht. „Varasemalt seadusandlus võimaldas neile peagi kaasa tuua ka perekonna. Paljudel juhtudel tullakse õppima, siis katkestatakse õpingud suhteliselt kiiresti ja jäädakse siia elama ning lihttöid tegema.“
„Nii see toimub. Paljud tulevad õppimise eesmärgil legaalselt Eestisse ja jätavad siis õpingud pooleli. See on levinud,“ kinnitas ta veel kord, kui küsiti, kuidas riik tolereerib asjaolu, et kõrgkooli tulnud jätavad selle peagi pooleli ja hakkavad kulleriks või äpitaksojuhiks.
Palloson märkis, et meil tekib probleem, kui moslemikogukond kasvab ja radikaliseerub ja kui erimeelsusi lahendatakse islami seaduste järgi, aga mitte Eesti riigi seaduste järgi.
Nii palju siis meie ja teiste järjekordsest poliitilisest kirjaoskusest ja sotsiaalsest tunnetusest. EKRE on alati mitu sammu ees!