Seepärast polegi meil vaja eestikeelset kasvatusteaduslikku kirjandust välja anda… Nii väideti (resp põhjendati) aastate eest, kui asuti lõpetama ajakirja Haridus, Kooliuuenduslane ja ÜPUI uurijate tööde (kogumike) välja andmist. Selle rumalusega on tänaseks Eestis lepitud, kuid tagajärgi ei taheta märgata.
Olles lõpetanud aasta algul artikli Juhan Sõerdi (1929-1994) kohta, avastasin juhuslikult veebis käsitluse „20 peamist psühholoogiapõhimõtet õpetamise ja õppimise kohta lasteaias ja üldhariduskoolis“, Ameerika Psühholoogialiidu autoriõigusega aastast 2015. Ka selgus, et oopuse koostamisest-toetamisest on osa võtnud ca 30 (!) doktorit (PhD) USA-st. See äratas tähelepanu, kuid isegi minutaoline maakoolmeister (ehkki ka PhD), mõistis kohe, et tegemist on eriti suurejoonelise ja valdavalt demagoogilise sõnavahuga.
Toome näiteks mõne „põhimõtte“ – „Õpilaste varasemad teadmised mõjutavad nende õppimist“, „Õpilaste loovust saab arendada“, „Õpetajate ootused õpilaste suhtes mõjutavad õpilaste õppimisvõimalusi, motivatsiooni ja õpitulemusi“ jne. Mõtlev inimene, kes psühholoogiateadusega pole kokku puutunudki, mõistab, et TEADUSEST pole siin haisugi, abist õpetajale rääkimata. Lisan mürgiselt, et see on vaid 30 doktori isiklik tase. Sama naiivselt „mõtestatakse“ aluspõhimõtteid lähemalt. Soovitan kindlasti lugejal ISE selle „teadusliku“ materjaliga veebis tutvuda.
Süvenemisel avastasin, et toodud „psühholoogiapõhimõtteid“ levitatakse tänases Eestis üsna julgelt õpetajate koolitamisel. Mida ütleks nüüd kasvõi Juhan Sõerd, Inge Unt, Heino Liimets, Aleksander Elango, Ants Kõverjalg jpt. Lüües aga arvutisse kaks sõna – „Eesti pedagoogikateadlased“ – avastasin, et neid nimesid loetelus polegi!? Peaks piisama ju ameerika doktoritest ja nende kannupoistest.
Ja mis Eesti!? Minu põlvkonnale meenub kohe Priit Pärna pilapilt – „Sitta kah!“ Jäljendamise nähtus on imetajate ajaloos (alates loomariigist) üks vanemaid ja mõjuvamaid. Kui lähtume meile võõra suurrahva lausliberaalsest elulaadist ja „teadusest“, kaotame kõik, mille looduspärase elulaadiga oleme saavutanud ja millele võime väikerahvana alati toetuda. Oleme nii labastanud ka õpetajatöö enda – just seoses streigiga tuleb see lõpututes sõnarohketes aruteludes välja. Ande õde on lühidus, mis meedias asendub üha pika sõnadega keerutamisega.
Betoonpunkreidki oli Ukrainale vaja ju pärast Luganski, Donetski ja Krimmi kaotamist. Väikeriik ei vaja kaasajal enam mingeid punkreid pärast kadumist. Mõtlemine on Eestis allakäigu teel, aga RAHAGA võib alati hullutada arutuid. Et olemegi harjunud kõike lihtsustama ja lähtuma välisest, siis kardan, et lugu Juhan Sõerdistki jääbki paljudele juba arusaamatuks… Oleks tore, kui eksin!
Peep Leppik, üks vana koolmeister (PhD)