Täna jälle külastas Tallinna linnavolikogu istungit kummitus.
Ta käib seal ebaregulaarselt, kuid nende külastuste stsenaarium on alati üks ja seesama: kui istung on juba poolel teel ja venekeelne sumin istungitesaalis hakkab juba jõudma häiritud herilasepesa detsibellideni, tuleb ühele alati tühjale, nagu asustamata jäänud haud, reformierakonna pingi juurde figuur, kes kiire liigutusega topib voliniku kohaloleku kontrolli avasse oma kaardi ning tardub mõtlikult ja nukralt mõneks ajaks tühja istekoha ees, nagu babayana pronkssõduri ette. Paari minuti pärast aga hakkab tema küsimärgikujuline raipesööja linnu noka suguse ninaga õudusttekitav figuur virvendama, hägustuma ja lõpuks ongi seal kaks tühja kohta – tool ise ja koht, kus kuju just seisis. Räägitakse, et sel hetkel on ruumis tunda kerget väävlilõhna ja kusagilt kaugelt kostuks nagu kurnatud kuke kaeblev hüüd.
Nii oli eelmisel aastal, nii oli ka täna. Kummitus ilmub korraks, registreerib end kohale, ja kaob. Tööpäev läheb kirja ja viirastus tõttab ilmselt järgmisse kummitamiskohta. Vanemad kolleegid väidavad, et see Hamleti isa vaim on kangesti Jürgen Ligi nägu, aga mina isiklikult ei saa seda ei kinnitada ega ümber lükata, sest esiteks on istungil targematki teha, kui jälgida saalis kogu aeg ringi hiilivaid rohkeid kujusid, kellele oleks nagu ora persse torgatud, nii et nad istuda ei saa.
Aga ei välista, et valijad on tõesti volitanud end esindama kummituse. No et vähem sööb ja järelikult ka suurt midagi ei väljuta, seega on igati roheline, liigub mitte bensiini, vaid samuti viirastusliku ehk tasuta energia abil, mida toodab ise tekkinud helendustest, ja ei lärma – ainult vaikselt fosforestseerub, ja sedagi vaid loetud minuteid. Ei tea, kuidas nende esimese kahe asjaga on, aga selles viimases võite jah kindlad olla. Vaimu aristokraatlikud häälepaelad ei ole kulutada sellises matslikus kohas, nagu volikogu, mis on ju teadagi seakari. Ütelgu aitäh, et armuliselt vastu võetakse nende haledaid krosse.
On raske öelda, on see kummitus mees, naine või mõni kväärastunud olend, kuna keegi pole kunagi näinud tema genitaale – vaid üks kord, kui istungi teleülekande ajal hakkas ekraan äkki virvendama, märkasid mõned vaatajad sama kuju, mis kas piserdas mingit asjandust püha veega või soovis teist hoopis kraanikausi kujulisel altaril ohvriks tuua, aga kõik pealtnägijad väidavad nagu üks suu, et ei saanud täpselt arugi, mis asjandus ulatus välja kummituse luidrast rusikast.
Ivan Makarov