ERRi kultuuriportaal, mis on meile tuttav kui poliitilise propaganda vastutustundetu ruupor, annab teada, et Tartus korraldatakse kultuur ümber kliima- ja roheluuludele vastavaks globalistlikuks agitatsoonitsirkluseks. Lugu räägib Euroopa kultuuripealinnaga seostuvast, mida muud sealt mandunud ja vaesunud homoeuroopast tulla saabki.
Osundan: “Kultuur ei ole vaid meelelahutus või haridus, see on ka vahend juhtimaks tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele ja inimeste teadlikkuse suurendamiseks. Eriti kehtib see keskkonna- ja kliima probleemide puhul. Kliimamuutustele saab tähelepanu juhtida kultuuris tervikuna, ent keskkonnaprobleemidele saab tähelepanu juhtida (ja anda panus nende lahendamisse) iga väiksemagi kultuuriüritusega.”
Siin ei ole midagi uut, marksistlike põhulõugade jõuramine on olnud selline juba Trotski aegadest peale. Ikka masside teadlikkuse tõstmine ja tähelepanu juhtimine. Vanurid mäletavad seda sõgedust ka brežnevismi epohhist. Punapoliitilise kultuuri väga halvaks näiteks on sotsrealism, mis oli ainsaks lubatud kunstivormiks eelmise okupatsiooni hiilgeaegadel.
Aga tuleme korraks tagasi selle mõttetu tsitaadi juurde. “Kultuur ei ole vaid meelelahutus või haridus,” kinnitab tänapäevane kultuurikomissar. Aitan tõlkida, karumõmm ei ole vaid rebaserein ega jänkujuss. Tegelikult karu ei ole rebane ja kultuur ei ole ei meelelahutus ega haridus. Kultuuri- ja haridusministeeriumid on kaks erinevat asja ja meelelahutuse ministreeriumit meil ei ole, sest riigil pole populistliku meelelahutusäriga vähemalt teoorias mingit tegemist.
Miks segast pekstakse, kultuuri mõistet ähmastatakse ja marksistliku ininat aetakse? Kõik on väga lihtne. Esiteks on meie kultuuri asjapulgad harimatud võhikud, kellel pole kultuuri alal väljapaistvaid teeneid ega selleks vajalikke võimeid. Mis on siis euroagitaator Berk Vaheri teened kirjanduse ees või millise tema luuletuse võiks antoloogiasse torgata? See oli retooriline küsimus.
Eesti poolt on kultuuri rüvetamas tuulenuusutajatest tühisused ja Euroopa kõrgustest annavad neile korraldusi ja taskuraha eikellegi poolt valitud bürokraadid. Nii teevadki meil Euroopa pealinna kolkakirjanikud, keda keegi ei loe ja võõrtürannid, keda keegi ei vali. Tulemuseks on meie maksumaksja kultuurirahaga tehtud globalistlik kliimapropaganda.
Rõhutan veelkord, et me oleme siin seda juba ammu näinud ja leidnud selle nõmeda olevat. No ei ole Smuuli stalinistlikud värsid kultuur, küll on nad aga vaenlase agitatsioon. Ja nii see läheb jälle – kultuuriraha kanditakse uusmarksistidele ja tulemuseks on seekord sotsrealismi asemel juhm kliimautopism või hale maailmapäästmise soig.
Mõistagi ei ole sellise kultuuri asemel pakutava poliitilise propaganda tulemus mingiski mõttes esteetiline, mõistlik, vajalik ega talutav. Kliimafilosoof võib saada kirjanikupalga, aga ta on täiesti võimetu kirjutama ajaloos kehtestatud kunstilistele standarditele vastavaid raamatuid. Täpselt nii nagu August Jakobsoni võikalt stalinistlikud näidendid ei ole võrreldavad Tammsaare või Vilde tippteostega. Vahe on sama suur nagu arvelaual ja kvantarvutil, vahe on ainult selles, et arvelaud on ikkagi aus asi aga Jakobson oli jälk ja reeturlik nälkjas.
Sotsrealismi läbikukkumisest ei ole meie uuskommarid mitte midagi õppinud. Üks kuuendik kogu planeedist vorpis sotsialistlikku kirjandust, aga sellest ei kõlba tänapäeval lugeda pea mitte midagi. Stalinismiperioodi meie luules esindavad täna Alver, Alliksaar ja Uku Masing, omaaaegsed paariad ja dissidendid, kelle avaldamise võimalused olid null ja kellest kultuuriraha kõrge kaarega mööda lendas, kullates üle airakaale, juhansmuule, erniniiri ja ralfparvesid jne.
Vene kirjanduses esindab punase terrori ja sotsrealismi epohhi paljukannatanud Bulgakov, mõrvatud Mandelstam ja samuti julmalt ja asjatult tühistatud Ahmatova. Meil veel kirjanikke ei vangistata ega hukata, kuid tühistamine, tsenseerimine ja süsteemist välja lülitamine on süsteemne. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, üks siin teie ees avaldab oma luuletusi tänapäeval veel vaid dissidentlikus “Rahvuslikus Teatajas”.
Sotsrealism oli nurjunud vägivaldne ja mõistusevastane projekt, mis hävitas lõputult andeid, korrumpeerides nõrgemaid ja amoraalsemaid ning lömastades ja mõrvates põhimõttekindlamaid ja ausamaid. Siinkohal tõusen püsti ja mälestan Siberis hukkunud Hugo Raudseppa ja Heiti Talvikut ning väga paljusid teisi, kes ei saanudki ennast teostada.
Soovitan lugeda Raudsepa tütre Viiu Raudsepp-Tulki raamatut oma isa tapmisest. Kodumaal traagiliselt hukkunud tütre põhjaliku uurimistöö tulemusel kirjutatud raamat ilmus raudse eesriide taga muutmata kujul pealkirjaga “Hugo Raudsepa kannatustee” (Stockholm, EMP 1973). Mõistagi ei ole seda sügavalt traagilist teost kodumaal välja antud.
Milleks valus tõde, parem elada tuimas teadmatuses ja koos mõrtsukatega ja piinajatega – nii on neile parem. Tänased tsensorid, politrukid ja vaipsüstimise fanaatikud ei ole millegi poolest paremad Raudsepa ja tema tütre tapjatest. Raamatu alguses on väga huvitav osa eestiaegse noorsoo mandumisest ja hullumisest ja alkoholismist stalinistlikus, pehmelt öeldes nõdrameelses riigis. Soovitan lugeda.
Ajalugu kordub, sotsrealism kordub kliimaabsurdi ja haleda farsina ning stalinistlikud repressioonid naasevad peatselt pärast vaenukõneseaduse kehtestamist, mujal on see nii läinud. Majanduslikud- ja tsensuurimeetmed on põhiseadusele ustavatele loojatele juba kehtestatud.
Te ei näe vabasid vaime ei kultuuris ega peavoolumeedias, nad ei saa sentigi teie maksurahast – kõik investeeritakse klounaadi ja kliimaagitatsiooni. Enam ei piisa lihtsalt halvast ja sogasest kirjandusest, täna peab iga keskpärane ja lillaroosa limuks kuulutama globalistide usku, tõstma teadlikkust ja juhtima tähelepanu, või muidu…
Aga ega see ei päästa. Ka kommunistidest kirjatsurad jõid ennast pilbasteks ja tapsid ära või tapeti ära. Olgu need majakovskid ja barbarused teil iga päev silma ees. Mingil hetkel ei ole teid enam vaja ja teid kõrvaldatakse nagu tehti esseeride, anarhistide ja Eesti punakirjanikega stalinistlikus N. Liidus. Maha lastakse, sest progress ja revolutsioon ei saa kunagi peatuda, kliima järel tuleb uus ja hullem hullus ja seda teevad nooremad, veel lollimad ja veel julmemed. Rahu teie põrmule.
Kultuuriraha kantimine globalistlikusse propagandasse tuleb lõpetada, eesti kultuuri hävitamine tuleb peatada, uusmarksistlik-kommunistlikud kultuurireeturid ja kvislingid tuleb võtta vastutusele. Siin ei ole muud teha, kui vali Sven Sildnik riigikokku. Maha parasiidid! Vali kultuur ja elu! Vali paberil!
( : ) kivisildnik
Pärnus 27.01.2024