29.01.2024
Püstol
Politsei ja piirivalveamet on viimase aasta-kahe jooksul hakanud kellegi korraldusel tegema täiesti meelevaldseid takistusi ausatele ja lojaalsetele kodanikele relva soetamisel.
Sellega seoses on Eesti Relvaomanike Liit saatnud pöördumise õiguskantsleri ja siseministri poole.
Relvaomanike liidul on teada üle viiekümne konkreetse juhtumi, kus keelduti seadusest mittetulenevatel põhjustel relvasoetuse luba andmast, kuid neid võib eeldatavasti olla kordades rohkem.
Lisaks võib viimase relvaseaduse muudatusega võtta relvaõigus ära igasugustel tühistel põhjustel, millel pole relva ega selle omamisega vähimatki seost.
Tegemist on selgelt julgeoleku ja riigikaitse küsimusega. Põhiseaduse § 54 järgi on igal kodanikul kohustus kaitsta Eesti iseseisvust ja õigus osutada vaenlasele omaalgatuslikku vastupanu. Kodanikele relvade omamisel takistusi tehes kahjustatakse ka rahva võimet kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.
Eesti Relvaomanike Liidu pöördumine õiguskantsleti poole:
“Lugupeetud Ülle Madise
Pöördume teie poole õigusliku hinnangu saamiseks seoses praeguse relvalubade ja tulirelvade soetamislubade menetluspraktikaga.
Eestis on küllaltki liberaalne relvaseadus, mis võimaldab füüsilisel isikul soetada, omada ja vallata tulirelvi turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks), laskespordiga tegelemiseks, jahipidamiseks, kollektsioneerimiseks ning ajaloolis-kultuuriliste sündmuse etendamiseks. Relvaloa ja soetamisloa taotlemine füüsilise isiku poolt on kirjeldatud Relvaseaduse §-s 35 ning välistavad asjaolud Relvaseaduse §-s 36. Viimase lõige 1 näeb ette otsesed alused keeldumiseks (näiteks raske psüühikahäire) ning lõige 4 loetleb olukorrad, kus loa andmine või keeldumine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel – näiteks inimese eluviis või käitumine on enda või teiste turvalisust ohustav või on isiku suhtes põhjendatud kahtlus, et ta on ohuks Eesti Vabariigi julgeolekule.
Umbes 2021 aastal hakkas PPA lubadegrupp aga soetamisloa taotlemisel esitama nõudmisi: „palun põhjendada kirjalikult, miks vajate … relva“. Kuna Relvaseadus sellist põhjendamist ette ei näe, hakati seda nõudmist õigustama Haldusmenetluse seaduse §-ga 38 lg 2: „Menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teadaolevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata.“
Eesti Relvaomanike Liit mõistab, et peale mõnda relvadega seotud intsidenti (nt. 2020 a. Mikk Tarraste juhtum Lihula lähistel) on nimetatud põhjenduste küsimine arusaadav ning teatud juhul ka mõistlik. Paraku on sellest praktikast viimase aasta jooksul välja arenenud uus tõsine probleem – PPA lubadegrupi ametnikud ei aktsepteeri enam enamikku argumenteeritud ja mõistlikke põhjendusi, mida relvataotlejad esitavad ning keelduvad seetõttu soetamislubasid väljastamast või üldse taotlusi menetlusse võtmast. Eriti teravaks on vaidlus läinud siis, kui taotlejal on mõni relv juba olemas ning soovib järgmist soetada.
PPA lubadegrupi ametnike poolt viidatud Haldusmenetluse seadus paneb küll paika menetluse uurimispõhimõtted ja korra, kuid ei kirjelda konkreetseid detaile ega asjaolusid, mille järgi võiks ametnik oma suva järgi tõendite sobivust hinnata. Kõik relva soetamiseks vajalikud nõuded ja õiguslikud eeldused on kirjas eriseaduses – antud juhul Relvaseaduses.
Kõnealuse põhjendamiskohustuse sisseviimist Relvaseadusesse on küll varasemalt seadusandja poolt kaalutud, kuid riigikogu on leidnud, et see ei ole õigustatud. 2017 aastal algatatud seadusmuudatuse eelnõu „Relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 494 SE“ sisaldas muuhulgas punkti, et edaspidi peab relvaloa taotleja põhjendama vajadust relva omamiseks“ ja seletuskiri lisas, et „PPA-l on õigus loa andmisest keelduda, kui relva vajalikkus ei ole piisavalt põhjendatud.“
Eelnõu teisel lugemisel riigikogus laekus ettepanek võtta nimetatud punkt seadusemuudatusest 494 SE välja, põhjendusega, et „tegemist on väga subjektiivse hindamiskriteeriumiga ja ei ole õigustatud põhjendamiskohustuse lisamine olukorras, kus isikul on kõik muud tingimused relva soetamisloa või relvaloa saamiseks täidetud. Püüdlus piirata kodanike soovi oma turvalisust ise tagada on taunitav ja ohustab riigi julgeolekut. Turvalisuse eesmärgil relva soetamise vajadust oskab hinnata selle relva soetaja ise.“
Riigikogu juhtivkomisjon otsustas seda ettepanekut arvestada täielikult, Relvaseadust ei muudetud selles osas karmimaks ning põhjendamiskohustust ei viidud seadusesse sisse.
Seega võib öelda, et seaduseandja on korra oma hinnangu selles osas selgelt välja öelnud ja põhjendamiskohustust ning selle alusel keeldumise õigust relvaloa taotlemisel ei ole siiani Relvaseadusesse sisse viidud.
Eesti Relvaomanike Liiduni on aga viimase aastaga jõudnud üle poolesaja relvataotleja kaebuse PPA suunal ning taotlustest keeldumise muster on üldjoontes sarnane. Toon mõningaid näiteid lubadegrupi ametnike poolt esitatud küsimustest ja argumentidest.
•„Milleks teile teine enesekaitserelv, kui teil juba on üks? Miks olemasolevatest relvadest ei piisa turvalisuse tagamiseks? Te ju ei kaitse ennast mitme relvaga korraga! Kuidas te mitut relva korraga varjatult kannate?“
• „Eesti kriminogeenset olukorda silmas pidades on eluliselt väheusutav, et enese ja vara kaitseks oleks vaja mitu relva.“
• „See, et soovite relva enese ja vara kaitseks, on nähtav taotlusest, kuid palun põhjendada oma soovi kaitsta ennast relvaga.“
• „Müüge oma olemasolev relv maha, siis väljastame teile uue soetamisloa.“
• „Lasketiirus harjutamine ei ole piisav põhjendus. Tulirelva võib soetada, kui see on vajalik, mitte lasketiirus oskuste täiendamiseks. Relva saab lasketiirus ka rentida.“
• „Mil viisil te füüsiliselt kaitsete oma vara? Kui tihti te relva kannate ja kus?“
• „Hetkel te ise kirjutate, et te isegi ei kanna olemasolevat relva igapäevaselt kaasas, kuna te tunnete ennast piisavalt turvaliselt Eestis. Seega jääb arusaamatuks miks tänasel päeval on teile vajalik omada veel ühte relva.“
• „Palun põhjendage, miks teil on vaja enese ja vara kaitseks just revolvrit/püssi…“
• „Selgitage täpsemalt uue soetatava relva vajadust laskespordiga tegelemisel. Kui aktiivne laskesportlane te olete? Millistel võistlustel olete osalenud?“
• „Palun teil selgitada relva vajadust jahipidamise vaates. Kui tihtite jahil käite? Millisesse jahiseltsi kuulute? Millistest jahtidest võtate osa? Milliseid ulukeid kütite?“
• Taotleja soovis osta uut relva, kuna vana relv oli kulunud ja tõrgub ning ei ole seetõttu jahil/spordivõistlusel usaldusväärne. Samas saaks seda veel kasutada tiirus harjutamiseks ning treenimiseks. PPA vastas selle peale: „Kui teie (vana) relv on ebausaldusväärne, siis miks te seda hoiate ja ei anna seda politseile hävitamiseks?“
• Taotleja soovis osta väiksema kaliibriga relva, et odava laskemoonaga harjutamas käia. PPA ametnik vastas, et „laskemoona hind ei ole põhjendus teise relva soetamiseks“ ja kommenteeris (hiljem telefonis suuliselt), et „milleks teile relv, kui te ei jaksa sellele isegi laskemoona osta“.
• Laskesportlane soovis uuele taotletavale sportrelvale ka enese ja vara kaitse otstarvet, et oleks võimalik sedasama relva ka turvalisuse tagamiseks kanda (näiteks tiiru minnes). PPA vastas, et „teil on juba üks relv turvalisuse tagamiseks olemas, võtke see kaasa“ ning „PPA ei väljasta turvalisuse tagamise otstarvet relvaomaniku kasutusmugavusest lähtuvalt.“
• Taotleja põhjendas turvalisuse tagamise otstarvet Venemaalt lähtuva võimaliku sõjaohuga. PPA vastas, et ei väljasta relvalube olukordadeks, mis võivad taotleja arvates tulevikus juhtuda (nt. sõda) ning lisas, et kui inimesel on soov panustada riigikaitsesse, on tal võimalus astuda Kaitseliitu. (Viimane põhjendus on Relvaomanike Liidu arvates eriliselt küüniline, sest absoluutselt kõik hädakaitse-juhtumid ja olukorrad on ju tulevikus aset leidvad. Kui reaalne hädakaitse-olukord või sõda käes, siis on hilja minna relva soetama.)
PPA on kasutanud ka sellist menetluspraktikat, kus kõigepealt helistab lubadegrupi menetleja taotlejale ja väidab, et järgmist soetamisluba talle niikuinii ei väljastata ning teeb ettepaneku, et inimene võtaks ise oma taotluse tagasi – lubades sellisel juhul ka soetamisloa riigilõivu tagastamist. Suure tõenäosusega ei kajastu sellised juhtumid ka keeldumiste statistikas.
Seaduskuuleka kodaniku õigus soetada ja omada relva on kaitstud Põhiseaduse §-ga 19 ehk õigusega vabale eneseteostusele. Kui taotleja on arusaadavalt selgitanud, millisel eesmärgil ta relva soetada soovib ning tema puhul ei esine Relvaseaduse §-s 36 sätestatud välistavaid asjaolusid, siis ei peaks PPA-l olema ühtegi seaduslikku alust loa väljastamisest keelduda.
Lisaks on ametnike selline omavoliline käitumine selges vastuolus Põhiseaduse §-ga 32 lg 3, mis lubab erinevate vara liikide omandamise suhtes kehtestada piiranguid avalikes huvides ainult seadusega. Nende piirangute kehtestamine Valitsuse määrusega (või seda enam sellest alamalseisvate õigusaktidega ja/või halduspraktikaga – käesoleva kirja autorite märkus) ei ole lubatud (RKPJKo 08.02.2001, 3-4-1-1-01).
Relvaomanike Liidu hinnangul on praegune PPA ametnike omavoli vastuolus Põhiseaduse §-ga 3, mille kohaselt peab avaliku võimu tegevus rajanema seadustel. Õigusriigi aluspõhimõtetest tuleb ju üldine nõue, et riik ei tohi võimu teostada meelevaldselt.
Eesti riik on teinud palju tööd selle nimel, et inimesed usaldaksid politseid ja oma riiki.
Relvataotlejatel ja relvaomanikel on samuti õigustatud ootus, et relvalubade väljastamise poliitika on õiguspärane, läbipaistev ja võrdsele kohtlemisele tuginev. Kui riik peab vajalikuks kehtestada lisanõudeid või -piiranguid tsiviilrelvalubade väljastamisele, siis tuleks vastavad tingimused arutada läbi huvigruppidega ning panna seadusesse kirja nii, et need oleks kõigile asjaosalistele üheselt arusaadavad ja rakendatavad.”