Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige Barbi Pilvre kritiseerib teravas toonis EKRE kongressil vastu võetud poliitilist deklaratsiooni, mis kutsub üles uues olukorras rahvalt küsima, kas me sooviksime oma iseseisvusest föderaalse hiigelriigi kasuks loobuda.
Pilvre jutt on demagoogia, mis kantud küll murest sotside kahaneva reitingu pärast, kuid ei oska või taha käsitleda asjade olemust ega mõista Euroopas kujunenud uut situatsiooni. Jah, 2003. aastal andis rahvas nõusoleku liituda suveräänsete riikide ühendusega ja seda vedas tõepoolest president Rüütel, nüüdne EKRE auesimees, kuid praeguseks on olukord tundmatuseni muutunud. Pärast Brexitit ja suurte immigrandimasside sissevõtmist pole tegu enam endise liiduga. Paljude poliitikavaatlejate arvates hoitakse kuni Prantsusmaa valimisteni madalat profiili, et seejäral asuda Euroopa jõulise föderaliseerumise teele, kus igasugune iseseisvus muutub üksnes deklaratiivseks nagu NSV Liidus.
Föderaliseerumine tähendab suure monstrumriigi teket, mida hakkab juhtima Euroopa Komisjon ja kus kehtestatakse ühtne poliitika paljudes valdakondades. See välistab isemõtlemise ja iseseisvuse riigi juba eos. Mõistagi sunnitakse vastu võtma aina uued ja uued kvoodipagulased ning muud migrandid.
Pilvre nimetab rahvuskonservatiivide poliitikat tõejärgseks populismiks. Tegelikult on ju sotsid üks kõige populistlikumaid erakondi, mis pidavalt elab ennast välja valijate emotsioonidel ja imalatel valedel, toetudes nii tõejärgsele peavoolumeediale kui ka peavoolusotsioloogiale, kelle poolt läbi viidud uuringud on tihtipeale kallutatud ja tõest kaugel. Ei maksa unustada sedagi, et just tänu sotsidele (kuigi mitte ainult) vohab tänases Euroopas multikulti ideoloogia ning õitseb islamiterrorism, sest avatud sisserände poliitika on selle tarbeks loonud soodsad võimalused.
Pilvre kirjutab oma avalduses, et EL-ga ühinemine ja sinna kuulumine on suurel määral aidanud kindlustada Eesti iseseisvust ning edendanud meie arengut kõigis valdkondades. “Mitmed miljardid eurod põllumajanduse ja maaelu toetuseks, kaasaegsete teede ehitamine, kooli- ja ülikoolihariduse konkurentsivõime tõstmine, majanduse elavdamine – ka kõige euroskeptilisem inimene näeb kasu, mida EL on Eestile andnud lisaks välis- ja julgeolekupoliitilisele turvatundele. “
Tegelikult on see tüüpiline nõukogudeaegne rahvavaenulik jutt sellest, kuidas meile ehitati majandus ja toodi kultuur. Pilvre jätab targu mainimata, et oleme muutunud rikaste euroriikide tagahooviks, kelle põllumajandus ja tootmine ei ole konkurentsivõimelised, kelle inimeste palgad on ja jäävadki neli korda madalamaks kui tuumikeuroopas sama tööd tegevatel inimesetel. Samuti ei paku toosama plaanitav uusimpeerium ka midagi meie turvalisuse tõstmiseks. Piirivalvet praktiliselt pole ja sõjaliselt sõltutakse NATOst ja USAst. Siia võõraste agressiivsete inimeste asustamine ja oma elanike minnalaskmine (nn. rahvastiku väljavahetamine) ei ole küll kantud murest Eesti pärast, vaid meile vaenulik ja taunimisväärne hävitamispoliitika.
Kas tõesti on raske taibata, mis tähendab suveräänsus ja iseotsustamine. Näib, et Pilvre jaoks pole Eesti kunagi vabaks saanud, vaid astunud üksnes ühest liidust teise. Andes kõik otsustusmehhanismid uue moodustuva uusimpeeriumi keskusesse, ei jää meie iseolemisest tegelikult kivi-kivi pealegi. Leian, et sellistes tingimuste on uus referendum mitte ainult hädavajalik, vaid ainumõeldav. Muidugi sotsialistidele-internatsionalistidele on rahvusriikluse mõistmine alati üle mõistuse käinud, nemad soovivad mõistagi viimaste hukku ja kiidavad suuri ühisriike.
Loe Pilvre mõtteid SIIT