Õpetajate streik on selleks korraks läbi. Nädalajagu mässamist ja lõpuks oldi nõus 17-eurose palgatõusuga, lisaks lubadus, et sõlmitakse kollektiivleping.
Eesti streigikultuur on muidugi väga madal. Juba streikima asudes oli kahtlejaid, neid lisandus nädala jooksul veel. Ka ühiskond vaatas selle peale kahetiselt.
Samal ajal näeme, mis toimub Hollandis, Saksamaal, Prantsusmaal, kus põllumehed traktoritega ringi sõidavad ja virtsa mööda linnatänavaid ja ärisid laiali pritsivad.
Isegi Soomes tuleb täna üleriiklik kahepäevane streik, mis halvab kogu riigi ja peaks otsustajaid nõudmistele järgi andma.
Aga siin on see kõik kuidagi nina maas. Kuigi summa, millest jutt oli, on kogu mastaapide juures naeruväärne. Ning see, millega lõpuks välja tuldi ja nõusse jäädi, on lihtsalt häbiväärne. Nüüd saavad aga ministrid särada – oleme head ja tulime teile vastu, säh, võtke ja olge vait.
Ja nüüd on parastajaid palju. Et liiga kergelt anti alla.
Ühte see streik igatahes näitas – tuleb enda eest seista, kas või põhimõtte pärast, et seda ülbust maha võtta, et panna rahvaga arvestama. Kaua me laseme valitsejatel enda seljas liugu lasta!?