Ajakirjanik, ajaloolane ja filosoof Aleksandr Nevzorov esines eile õhtul oma Nevzorov TV-s traditsiooniliste päevakommentaaridega, ankruuudiseks oli see, kuidas Ukraina õigeusukirik taastas ajaloolise õigluse ja heitis pühakute nimekirjast välja palju eestlasi tapnud sadistliku röövli Aleksander Nevski:
„Ukraina õigeusukiriku sinod eemaldab pühakute registrist Aleksander Nevski. Tagasikutsumise praktikat ammu ja edukalt rakendatakse näiteks autoäris, seal kutsutakse tagasi mudel või seeria, kui selle autodes ilmnevad ohtlikud defektid, mida ei ole võimalik kõrvaldada.
Kirikubisnisis toimub pühaku väljapraakimine harva, kuid selles pole ka midagi erakordset. Näiteks katolik kirik teostas suhteliselt hiljuti (14. veebruaril 1969, Paulus VI apostellik läkitus Mysterii Paschalis – I.M.) püha Barbara tagasikutsumise (püha Barbarat peetakse Venemaal strateegiliste raketivägede kaitsjaks – I.M.), õigeusus on aga vene kiriku kogu ajaloo jooksul tühistatud umbes 100 pühakut pärast seda, kui selgus, et nende nimbus oli kas ostetud või omistatud poliitilistel põhjustel. Nii et Aleksandr Nevski pole ei esimene ega viimane selles paljastatud valepühakute reas.
Võib öelda, et Ukraina õigeusukirik „vallandas“ Nevski „paragrahvi“ alusel. Kummaline, et see nägijaks saamine saabus nii hilja.
Nevski, kui te mäletate, oli hordi truu teener, professionaalne kollektor, spetsialist vene linnadelt andami väljanõudmise alal, seega ikonostaasi asunikuna nägi ta üsna koomiline välja. Tema usinus hordi mongolite vallutuste kaitsel lääne kristlaste eest tekitab palju küsimusi, õigemini peaks tekitama usklikel küsimusi Nevski professionaalse kõlblikkuse kohta kristliku pühakuna.
Bandiitlikud kallaletungid kaitsetute ja relvitute estide ja tšuudide asumitele muidugi samuti ei tee vürstile au. Vat see tema marss Peipsi järvele oli nagu teada banaalne röövretk, need olid sellised vene terrori esimesed sammud. Vastuseks tema katsele röövida paljaks tšuudide ja estide külad otsustas mitu Liivi ordeni romantilist rüütlit kaitsta kaitsetuid ja relvituid kalurite perekondi tolle aja ühe esimese „vene Butša“ eest, XIII sajandi Butša eest.
Toimus rüselus, mida kirikupapid ja ajaloolased puhusid hiljem suureks jäälahinguks. Muidugi võiks Nevski õigusega kaunistada vene banditismi, silmakirjalikkuse ja kollaboratsionismi, matsluse ajaloo käsulaudu. Vürsti kriminaalsed kalduvused olid nõnda silmnähtavad, et ta aeti häbiga minema isegi Novgorodist. Vastuseks väljaviskamisele korjas ta kokku oma hordi kaaspätid ja, nagu kirjutab kroonika, muutis oma lemmiklinna tuhaväljaks, rebis välja paljude Novgorodi elanike keeled ja isiklikult torkas välja nende silmad, kodud põletas maha ja naisi vägistas.
Muidugi sobib Nevski Vene õigeusukiriku pühakute ritta nagu rusikas silmaauku. Sobib ainult vene kirikule, muude kirikute jaoks on ta pühakuna kohatu.“
Andkem mõrtsuka ja röövli nime kandev “püha” Aleksander Nevski katedraal Ukraina kirikule kasutamiseks, küll ukrainlased löövad korra majja.