11.02.2024
Kui kaua Euroopa selliste turistilaadungite all vastu peab?
Euroopa rahvuslik koosseis on selle sajandi jooksul drastiliselt muutunud. Nii suurt kolmandatest riikidest pärit inimeste ja nende järeltulijate osakaalu ei ole siin kunagi olnud. Rahvuslik mitmekesisus, nagu eesti rahvas hästi teab, vähendab ühiskonna sidusust ja usaldust, tõstab kuritegevust ning kultuurikonfliktide riski. Samuti ohustab rahvusriigi põlisrahva osakaalu vähenemine seda eksistentsiaalselt, kuivõrd riik ei täida sisserännanuid teenindades oma eesmärki.
Niisugune areng on ohtlik, sest oma riigita olemine võib rahva hukutada, nagu näeme oma Venemaal elavate vennasrahvaste puhul. Kui me praeguseid migratsioonitrende ümber ei pööra, siis on Euroopal pikas perspektiivis väga vähe elulootust.
Selles artiklis pööran tähelepanu piiride kaitsele. Immigratsiooni piiramine algab tugevast piirist, mille ületamine väljaspool ettenähtud piiripunkte on raskendatud ja/või ohtlik. Ilma selleta ei või kindel olla, et juba end sisse seadnud immigrantidele pärast väljasaatmist asendust ei tule. Üks minu Venemaalt pärit sõber on öelnud, et kui valitsus otsustaks idapiiri täielikult avada, siis jookseks Venemaa veel sama päeva keskööks rahvast tühjaks. See naljaga pooleks väide näitab ilmekalt, et nõrgalt kaitstud piir ei ole vastutustundlik ei meie rahva ega ülejäänud Euroopa suhtes. Järelikult peame tegema kõik, et piiri ei saaks ületada illegaalselt.
Kui mina väike olin, arvasin, et illegaalne piiri ületamine on ohtlik just piirivalvurite pärast. Näiteks kui inimene oleks kogemata või meelega Võrumaa metsas üle ajutise kontrolljoone astunud, oleks ta küsimusi küsimata maha lastud – ka mind, lasteaialast. See tundus nii loogiline, et riigid seavad oma piiride kaitse kõrgeks eesmärgiks ja igat piiri ehk seaduse rikkumist käsitletakse kõige suurema tõsidusega.
Arvan, et mingil kujul peaks selline nägemus Euroopa Liidu välispiiril ka tegelikkuseks saama. Piirivalve peab olema piisavalt karm, et illegaalsete immigrantide saatus mõjuks ülejäänutele heidutavalt. Kui näiteks keegi triivib ebaadekvaatses ja ülerahvastatud kummipaadis üle Vahemere Liibüast Lampedusale, siis ei ole Itaalia inimeste kohustus neid vastu võtta, vaid takistada neil iga hinna eest saarel maabumist, vajadusel jõudu kasutades. Seeläbi saadetakse selge sõnum, et paadipõgenikud ei ole Euroopas teretulnud.
Kuigi see idee käivitab alarme mitte ainult pseudo-, vaid ka päris inimõiguslaste peades, võib väita, et niisuguse sõnumi saatmisega liigub kogu vastutus Vahemerel hukkunute eest Euroopalt Aafrikale ja Aasiale – kui on täiesti kindel, et neid vastu ei võeta ja ettevõtmine tapab, siis valiks paadi veel vaid hull. Samuti ei mõjuks Euroopa väidetavad pudrumäed ja piimajõed piisava heidutuse olemasolul hukutava sireenina.
Teine argument karmi piirivalve poolt on, et alternatiiv – täiemahuline etniline konflikt Euroopa põlisrahva ja “uuseurooplaste” vahel, halvemal juhul põlisrahvuste vastupanuta hääbumine, kuigi see juhtub veidi kaugemas tulevikus – on veel hullem. Või kui leidub mõni inimlik alternatiiv, mis ometi eurooplased oma maadel tähtajatult peremeesteks jätab, siis palun andke mulle ka teada.
Lähiminevikus on immigratsiooni kasutatud ka hübriidsõja relvana. Meenutagem Valgevene kunstlikult tekitatud migratsioonisurvet Poolale ja Leedule. Immigratsiooni potentsiaal relvana näitab, et see on ohtlik ka orgaanilisel kujul, aga kui mõni vaenulik riik hakkabki inimkaubandust Euroopa nõrgestamiseks riiklikult korraldama, siis on kohasem kui kunagi varem käsitleda sealtpoolt tulijaid sissetungijate, vaenulike sõduritena. Ma ei hakka spekuleerima selle üle, mida hübriidsõja selline vorm NATO viienda artikli jaoks tähendab, aga neid inimesi tuleb piirilt tõrjuda, nagu tõrjutakse sõdureid.
Praegu Euroopas toimuvat võib käsitleda tingimuste tekkimisena, mis toovad kaasa Euroopa põlisrahvaste osalise või täieliku hävinemise. Kui keegi tekitab need tingimused meelega, siis on see rahvusvahelise õiguse kohaselt genotsiid. Siit tekib küsimus, kes on nende tingimuste tekkimises süüdi – kas valitsused, kes immigrandid siia lubasid, või immigrandid ise.
Teine küsimus on, kas rahvusvaheline õigus võimaldab sellisel kujul genotsiidi ennetamist ja kui, siis milliste vahenditega. Kui rahvusvaheline õigus ennetamist ei võimalda, tuleb see ümber vaadata. Need on meile eksistentsiaalselt olulised küsimused, millele tuleb nii valitsustes kui ka Euroopa Liidus täit tähelepanu pöörata – ja seda ka välispiiri kaitse kontekstis. Esitasin praegu oma nägemuse, aga see teema vajab laiemat diskussiooni, et jõutaks parima lahenduseni, mis võimaldab meil püsima jääda.
Ronald Judin
Sinise Äratuse juhatuse liige