17.02.2024
(:) kivisildnik
Mulle väga meeldib, kuidas meie stratkom ka kõige raskemal hetkel ei kaota mehemeelt ega lootust ning kontrollib populatsiooni mõttemaailma täielikult. Ma ka alguses mõtlesin ekslikult, et ukrainlased kas pekstakse Avdijivkast välja või et venelased selle tähtsusetu asula varem või hiljem vallutavad.
Kaugel sellest, Ukraina pool lihtsalt viis oma väed välja ning kaevas nad palju parematel positsioonidel maa sisse. Meil on sarnane kogemus teise ilmasõja päevilt, kui teatav osa elanikkonnast ja kaitsejõududest võttis sisse varem ettevalmistatud positsioonid Lundis, Torontos või New Yorgis, kust ülekaalukal vaenlasel neid alistuma sundida ei õnnestunudki.
Avdijivklaste majavalitsused ja korteriühistud võivad edukalt tegutseda eksiilis nagu meie valitsus ja PEN klubi. Kahjuks on läbimõtlematult realiseeritud Toronto Eesti maja, nagu ma olen kuulnud, ja seda ei ole enam võimalik avdijiklastele annetada. Samas võib iga tõeline patrioot oma Maarjamaa maja või korteri loovutada sõjafondi, teha seda sihtotstarbeliselt ja asi on korras.
Hetkel peaks vaba ja vallaline olema Eesti Energia Utah’ peakorter, kus peale allikavee jätkub kõike küllalt. Peagi vabaneb ka meie rahvusliku lennufirma kontorikompleks, kust saab alustada uue ja senisest edukama vastupealetungi koordineerimist. Mõistagi tuleb vaenutegevust laendada vaenlase tagalas, selleks sobib oivaliselt õilsate traditsioonidega ning hetkel samuti vakantne Navalnõi residents.
Nagu ütleb ERR: “See on ennekuulmatu. See jääb ajaloo lehekülgedele. See tõesti on nii. Sel on tagajärjed. Ja kell tiksub. Ja see peab juhtuma. Me oleme kohustatud aitama praegu. Peame mõistma, millega meil Putini näol on tegu.” Putini näol on ilmselgelt tegu töötu ajakirjaniku T. Carlsoni käsilasega, keda mingi arusaamatuse tõttu vahivad sajad miljonid võrgutelevisiooni vaatajad.
Me muidugi ei saa oma sõjas enam loota lombitaguse liitlase heitlikule abile. Oh jah, dementsuse probleemiga president on küll hea, aga võiks ikka veel parem olla, kuid seda enam tuleb endal püksirihma pingutada ja kehtestada Avdijivka vabastamiseks kolmas ja neljas (tegelikult neljas ja viies) automaks, tõsta veel paar korda aktsiise, käibe- ja sotsiaalmaksu ning sulgeda lisaks koolidele ka lasteaiad ning kainestusmajad.
Ja kui ühel heal päeval otsustatakse väed Kiievi alt palju hubasematele positsioonidele viia, siis tuleb mõistagi sulgeda ka vanadekodud, vanglad ning presidendi kantselei. Meil on piisavalt reserve ja ka laenuvõtmise võimekus on taevakõrgune. See südantsoojendav sõda kestab veel kaua, ei maksa muretseda, alla anda ei tohi mitte mingil juhul.
Väga asjakohane on Nursipalu ja sellega seonduv. Võru ekstremistid on väga vihaselt oma kodumaad kaitsmas. Selles kodumaal pole muidugi mingi väärtust ning sellisena on nende võitlus sisutu ja kasutu. Ometi saame võru separatistide ja äärmuslaste võitlusvõimet kasutada ka progressiivse inimkonna ja homoseksualismi hüvanguks. Lugege edasi, ärge kohkuge, ärge sattuge segadusse, võit on kindel.
Neid võrulasi kinni püüda ja Avdijivkasse saata ei luba rahvusvaheline õigus, ja kui ka lubab, pole kindel, kas nad selle maanurga omaks võtavad ja selle pärast sõtta lähevad. Ilmselt mitte, tegu on ikkagi tagurlaste kui mitte putinistidega. Aga seni kuni rahvusliku lennufirma raudlinnud pole oksjonile läinud võib nendest sõjas palju kasu olla.
Relvastust meil lennukitele peale monteerida ei ole ja pole ka kogenud lahingupiloote, kui meil on parem plaan. Laadime lennukitele Võrumaa mulda, mida on lihtne kaevata, sest mürskudest on pinnas kenasti kobestatud ja juurikad peeneks hekseldatud. Võrumaa muld tuleb kantida lennukitesse ja Avdijivka kohal alla loopida – tulemuseks on Uus Nursipalu ja Võru separatistid tormavad oma uut maavaldust hullunult kaitsma.
Paras vantidele. Liitlane vabaneb tülikatest Võru putukatest ja tibla raiskab nende peale oma niigi väga nappi laskemoona ning sõjategevuse käik on sellega otsustatud. Mulla võib pärast võiduparaadi tagasi tuua, seda muidugi saagiks saadud Vene lennuki romudega. Kordan, Avdijivkaga ei kaotanud keegi midagi, otse vastupidi, avanesid uued ja eriti soodsad väljavaated ning võimalused.
Nüüd me küll võidame, ja võitu on väga vaja ka, sest meie va peaminister on kuulutatud Venemaal tagaotsitavaks kriminaalseks kurjategijaks ning ta ei saa enam minna Rootsi Kuningriiki, mis sotside vana kombekohaselt eestlased venelastele alati välja annab.
Aga kui Kaja Kallasele antakse auga väljateenitud Nobeli rahupreemia? Muidu saaks Peterkopi järgi saata, aga see vaene mees on ka tagaotsitav, mine või ise. Variant on ka Bolt Foodi kuller elektritõuksiga. Kunagi ei tohi iga tühiasja pärast meeleheitesse langeda, ikka tuleb asju vaadata kotkaperspektiivist ning asetada nad suure pildi servale, nii ka see neetud Avdijivka.
Me ei saa tegutseda ega Venemaad seibideks lõigata nendes ideaalsetes olukordades, mida ei ole olemas. Me peame kasutama neid näruseid olukordi, asju ja laekumisi, mis parasjagu võtta on. Ja mõelda on vaja, on vaja õppida edukatest sõdadest nagu meie oma Vabadussõda ja hutu-tutsi konflikt.
Vabadussõjas olid meil soomusrongid ja Anton Hirv. Anton on kahjuks meie hulgast lahkunud ja raudtee on Pärnu kandis üles võetud, aga kogemus on alles. Ma arvan, et soomustada ei ole vaja ka ERR/EPL meedia punkreid, head uudised tuleb lihtsalt juba täna välja trükkida ja plekist küpsisekarpi tallele panna.
Kui vesi ahjus, siis on hea lugeda ja rahuneda – saab tüvitekstide valguses oma valusa kogemuse olukorra sõnastada nii ilusasti ja veenvalt, et on kergem olla ja ei lähe kohe hulluks. Kindlasti trükkige lohutussõnumid välja ja kandke neid kaelas või põues, südamele lähedal. Ukraina on suur, teed lagunenud ja ilm sant, Hitleril oli seal raske, kerge pole ka Putinil.
Igal juhul tuleb valida Sven Sildnik riigikokku, muidu tapavad nad teid ära, kui mitte maksude ja süstidega, siis kuidagi teisiti. Vali paberil, vali elu.
( : ) kivisildnik
Pärnus 17.02.2024