23.02.2024
Ukraina lipud Eestis.
Ukraina põgenike kohta on olemas mitu arvu, kuid meedia ja ametlik statistika rõhutavad neist kõige väiksemat, ajutise kaitse saanute arvu, mille taga on pealegi kõige kontrollitavam kontingent – Eesti riiklikus poliitikas aga on väga olulised ka teised arvud, eriti põgenike üldarv.
BNS vahendab: “Kaks aastat pärast Venemaa tähemahulise sõja algust Ukraina riigi ja rahva vastu omab Eestis 2024. aasta veebruari keskpaiga seisuga ajutist kaitset kokku ligi 35 000 Ukraina sõjapõgenikku.”
Hea teada, millega Eesti ühiskond arvestama peab, sest uudis räägib kulutustest nende peale ja tegevustest nende heaks. Aga on veel teisedki arvud.
Siseministeeriumi koduleht: “Eestisse sisenenud Ukraina kodanikest on 86 661 piiril öelnud, et plaanivad mingiks ajaks Eestisse jääda.”
Juba see sõnastus “on piiril öelnud, et plaanivad mingiks ajaks Eestisse jääda” näitab, et üldpilti siseministeeriumil pole. On veel info, et “rahvusvahelise kaitse taotlusi on 24.02.2022 – 14.01.2024 esitatud kokku 6449 Ukraina kodanikku”, kuid pole lisatud, kas taotlused on rahuldatud.
Üks info ütleb veel ka seda, et “Ajutise kaitse taotlusi on 14 jaanuari seisuga kokku registreeritud 50 859, ajutisest kaitsest loobumise taotlusi on registreeritud 6456.”
Kui see info kokku võtta, siis tuleb kummaline pilt. Ajutise kaitse on saanud 35 839 Ukraina sõjapõgenikku (16.01 seisuga), taotlusi on 50 859, sellest on loobunud 6456. Laias laastus üle 8000 inimese taotlusi pole rahuldatud. Miks ja mis neist edasi sai? On nad veel siin või läksid tagasi?
Edasi läheb asi eriti imelikuks: 86 661 Ukraina põgenikku on piiril öelnud, et plaanivad mingiks ajaks Eestisse jääda, ajutise kaitse taotlusi on esitanud laias laastus 50 000, rahvusvahelise kaitse taotlusi 6449 inimest (sellest võib maha lahutada 6456 ajutise kaitse taotlemisest loobunut) ja tulemuseks on palju küsimusi.
Umbes 35 000 põgenikku on piiril öelnud, et jäävad mõneks ajaks Eestisse, kuid pole mingit kaitset taotlenud.
Kui nad on põgenikud, siis miks nad kaitset ei taotle? Millises staatuses on nad Eestis? Kui palju on riigil nende kohta infot? Kui palju on nende seas sõjaväekohuslasi? Mida nad siin igapäevaselt teevad?
Kas siseministeeriumil on nende kohta üldse mingisugustki ülevaadet?
Kuivõrd lõunapiiri ei kontrollita, siis kui palju on sealt tulnud kontingenti, kes kaitset ei soovi, aga siia jääda soovivad? Siia tulnud ukrainlased koormavad ju ka Eesti sotsiaalsüsteemi ehk kui inimesed tulevad siia, ajutist kaitset siiski ei soovi, siis last lasteaeda või kooli panna ikka soovivad.
Ja mõistagi on oluline ka küsimus: miks opereeritakse Ukraina põgenikest rääkides ajutise kaitse saanute arvuga, millest eemale jääb umbes 50 000 lisapõgenikku? Et meie ajudes mängiks ainult üks arv, 36 000 ukrainlast, ja mitte sada tuhat, mis on kõige reaalsem arv?
Ukrainat ja ukrainlasi peab aitama, aga miks mängitakse nende ümber kummalisi mänge? See ei tule kasuks ei meile ega neile, kui pole täit selgust.
Kui küsida neid küsimusi peaministrilt või mõnelt muult ministrilt, siis vastavad nad tõenäoliselt (võlts)pisarsilmi, et mis te, Kremli agendid, vaeste ukrainlaste kallal norite, aga tõelist riiki näitab ära see, kui tal on täielik ülevaade riigis toimuva üle, mitte aga “heast südamest” lubatud korralagedus.
Uued Uudised