Eestis on poliitiliste oponentide tembeldamine Kremli agentideks juba tavapäraseks saanud, nagu varem oli “natside” silt. Viimast ei saa enam kasutada, sest Kreml sõitis Ukrainasse sisse just natsismi väljajuurimise põhjendusega.
Kaja Kallas tembeldas oma aastapäevakõnes “Putini narratiivi” kandjateks kõik, kes talle poliitiliselt ei meeldi. Muuhulgas sildistas ta nii ära ka rohepöörde vastu protesteerivad Euroopa põllumehed. Eks ta võttis eeskuju Saksa kantslerilt Olaf Scholzilt, kes samuti oma maa põllumehi putinistideks sõimas.
Sellised süüdistused on tegelikult üsnagi priimitiivsed, nagu ka näiteks juba vana võrdlus “EKRE-le ei meeldi homod, Putinile ka mitte, järelikult jagab EKRE Putini seisukohti”.
Sellise loogika järgi võiks kokku panna ka Minski ja Brüsseli: Euroopa Liit soodustab illegaalset sisserännet Euroopasse, Valgevene samuti, järelikult on nad liitlased.
Kahtlemata töötab Putini kasuks see, kui Poola põllumehed ei lase riiki sisse Ukraina odavamaid toiduaineid. Aga mida peaksid poolakad tegema? Nende endi tootmine kannatab sellises ebavõrdses konkurentsis, sõda on kestnud juba kaks aastat ja selle lõppu pole ette näha – kui olla solidaarne Ukrainaga, tuleb endil mingil hetkel talupidamine lõpetada. Keda see tegelikult aitab?
Need teemad ei ole nii lihtsad, et kedagi kohe Kremli abistajaks kuulutada, aga tänane maailm on sedavõrd polariseerunud, et oponente üritatakse väga tihti just sel demoniseerida. Ka Eestis kasutab võimukamp sama taktikat oma õiguste eest võitlejate vastu: te tekitate riigis konflikti, see meeldib Putinile, kui lääneriikides ei ole ühtsust, seega töötate te tema heaks!
Kui “Putini narratiivi” juba kasutada, siis selle alla mahuvad sama hästi peaministri abikaasa Arvo Halliku Vene-äri, Eesti 200 ja Johanna-Maria Lehtme Ukraina-pettus, sotside ja “kahesajatajate” vereraha Oleg Ossinovskilt jne. Kõik see on kasulik ju Putinile: nii Stark Logisticsi äriajamine Venemaaga, Ukraina ilmajätmine annetusrahadest, Vene oligarhi sööt Eesti poliitilistele vasakparteidele. Ja ega Kaja Kallase initsiatiivi “miljoni mürsku Ukrainale” takerdumine on ka Putinile üsna mokkamööda…
“Putini narratiivi” ei saa ega tohi kasutada puusalt tulistades kohtades, kus seda tegelikult pole. Sarnasus ei ole veel toetus. Samas on tõeline Putini narratiiv seal, kus seda eiratakse, näiteks eurosaadik Jana Toomi tegevuses.
Uued Uudised