26.02.2024
Alar Karis
Presidendi iseseisvuspäeva kõne on justkui jahe päikesehelk pärast teravkülma, tüütult ja agressiivselt pladisevat vihmasadu. Aga see kiitus, mis tõukub võrdlusest proua peaministri Tartus peetud aastapäevakõnega, seab lati riigipea jaoks liiga madalale.
Kõnes on tavalisest vähem tühjalt kõmisevaid sõnu, kuid arvestades meie kriise, oodanuks nõudlik kuulaja presidendist rohkemat kui liugu pealispinnal. Eesti kiitmine haridusjanu eest on üleekspluateeritud ning meie digiriigi väidetavatest saavutustest rääkimine isegi piinlikuvõitu olukorras, kus meie tootlikkus võrreldes lähiriikidega langeb. President tajub hoopis, et Eesti majanduse esiküsimuseks on see, kuidas “leida üles optimism, mis ei lase ärevusel meid halvata”. See on parem, kui peaministri “me vingume end vaeseks”, ent ei näita välja teed Euroopa kõige raskemast majanduskriisist ega aita neid paljusid inimesi, kel majanduslikult raske.
Väga asjakohane on presidendi osundus, et uus tehnoloogia peaks mõistma eesti keelt, sest “ka sellest sõltub, et eesti keel kestaks”. Samas ulatub massiimmigratsioon isegi Ukraina põgenikke arvestamata suurusjärgult Eesti NSV lõpukümnendi aega, mil toonane teadur Alar Karis küllap selle vastu kirglikult protesteeris. Nüüd aga see enam president Alar Karise tähelepanu ei pälvi. Ehkki eesti keele kestmisele on sel hoopis otsesem ja negatiivne mõju.
Põgusalt peatub president siiski ka rahvastikukriisil ning asjakohane on tema toonitamine, et peresid ei tohiks hirmutada toetuste kärpimise ja kodukoolide sulgemisega. President väidab, et Eesti on perepoliitikasse panustamises OECD riikide seas 5. kohal, kuna maksame selleks 3,3 protsenti SKT-st. Sotsiaalministeeriumi kodulehel on aga sõna-sõnalt kirjas, et lastele ja peredele tehtud kulude osatähtsuselt SKP-st (2,3%) on Eesti näitaja Euroopa Liidu keskmisega samal tasemel. Küllap teab president hästi, et tema poolt lendu lastud numbrid võivad hakata omaenda elu elama ning akadeemilise inimesena ka seda, et taoliste võrdluste adekvaatsuse tagab ühesugune arvestusalus.
Edasi rahvastikul peatudes möönab president, et Eesti riigivõlg on praegu Euroopa Liidu madalaim, ent ähvardab, et senise poliitika jätkudes peavad praegu sündivad vähesed lapsed seda kujunevat suurt võlga tulevikus hakkama tagasi maksma.
See loogika peaks osaltki paika ehk siis, kui kavatseksime vahepeal taas oma krooni kasutusele võtta (mulle see meeldiks, aga presidendis kahtlen) ning meie euroalast lahkumise tingimused sõltuksid võla suurusest. Ühisvaluutale jäämisel aga maksavad väiksema võlakoormusega riigid suurema võlaga riikide laene. Eesti seisukohalt oleks seega märksa õigem variant nii krooni kui euro korral investeerida iibesse ja olla keskmise võlakoormusega, mistõttu laenu tagasimaksjaid oleks tulevikus rohkem, kui variant, mil surume alla nii laenukoormuse kui iibe.
Eesti presidendi rolliks on olla esindaja ja tasakaalustaja. President on aga kitsendanud terava vastasseisu ühiskonnas vaid konfliktile parlamendis, ning viimasest distantseerunud. See mugav positsioon võib sundida maksumaksjat küsima, miks me oleme kõik need aastad presidendi institutsiooni ülal pidanud, kui ta nüüd, mil riigipead esimest korda päriselt vaja on, oma sisulist funktsiooni ei täida?
Jaak Valge, ajaloolane, riigikogu liige (EKRE)