Kui paljud eestimaalased kahetsevad oma laste arvu?

Demograafiablogis ilmus artikkel uurimusest, mis lükkab äärmusfeministlikud argumendid kenasti ümber. Lastetutest on väga vähesed rahul oma olukorraga. Neid ühe- ja kahelapselisi, kes oleksid soovinud vähem lapsi, peaaegu ei ole, küll aga oleks ühelapselistest üle kahe kolmandiku ja kahelapselistest kolmandik soovinud rohkem lapsi.

2021.–2022. aastal läbi viidud Eesti Pere ja Sündimusuuringu kolmas voor (EPSU3) võimaldab võrrelda lapsesaamisea lõpus või selle lähedal olevate inimeste tegelikku laste arvu ja soovitud laste arvu (mitte)kokkulangemist. Teisisõnu, see annab võimaluse hinnata, kui paljud on tegeliku laste arvuga rahul, kui paljud oleksid soovinud rohkem ja kui paljud vähem lapsi.

Uuring viidi läbi osana ülemaailmsest küsitlusuuringute programmist Gender and Generations Program (GGP), mille eesmärk on pakkuda rahvusvaheliselt võrdlevaid andmeid inimeste pere- ja sündimuskäitumise ning ka -hoiakute osas.

Kasutame käesolevas postituses küsimust: „Mis oleks isiklikult Teie jaoks ideaalne laste arv, mida Te soovite või oleksite soovinud endale saada?“. Küsimuse teine pool ehk „oleksite soovinud endale saada“ on formuleeritud nii, et sellega antud vastuseid on võimalik tõlgendada kui tagasivaateliselt antud hinnangut. Vastuseid oli võimalik küsimusele anda täisarvudes või jätta ka küsimusele vastamata.

Tegemist ei ole 100% üheselt mõistetava küsimusega, sest ebakõla võib esineda selles osas, kas on vastatud üksnes bioloogilisi lapsi silmas pidades või ei. Seda konkreetne küsimus ei täpsusta. Vahetult eelnevalt esitatud küsimus aga ütleb otseselt välja, et ei tee vahet bioloogiliste ja lapsendatud laste vahel, küll aga teeb seda sündimuskavatsuste/ideaalide bloki (kokku viis küsimust) esimene küsimus. Pidades silmas lapsendamise harukordsust, tõlgendame siinkohal vastuseid bioloogiliste laste arvuna.

EPSU3 valimisse kuulusid 18–59-aastased mehed ja naised 01.01.2021 seisuga. Kahjuks aga kõik vastajad huvitavale küsimusele vastata ei saanud. GGP koostatud rahvusvaheline küsimustik sätestab, et antud küsimusele vastavad naised, kes on alla viiekümne aasta vana ehk siis 50–59-aastastele pole seda küsimust esitatud. Meestele sama vanusepiirangut ei ole seatud, küll aga on kitsendus olemas heterosuhtes olevatele meestele, kelle naispartneri puhul on samuti seatud ülemiseks vanusepiiriks nelikümmend üheksa eluaastat.

Siinse postituse jaoks kitsendan analüüsitavat kogumit veel. Selle põhjenduseks on just soov vaadelda inimesi, kes ei plaani (rohkem) lapsi saada ehk kelle kohta saab öelda, et nende parajasti olemasolev laste arv on pea täieliku kindlusega lõplik. Nii jätan esiteks kõrvale alla 40-aastased mehed ja naised. Teiseks ei analüüsita siin mehi ja naisi, kes on väljendanud eelnevate küsimustega kavatsust saada (veel) lapsi pärast küsitlust.

Esmalt võrdleme analüüsitud kogumi keskmist tegeliku ja keskmist (tagasivaateliselt) soovitud laste arvu. Tegelik laste arv analüüsitavatel naistel 1,9 ja meestel 1,7 last. Ideaalne ehk tagasivaatavalt soovitud laste arv on aga naistel 2,47 ja meestel 2,52. Ehk siis üleüldiselt on tegelikkuse ja soovitu vahel suur lõhe.

Näeme, et nii naiste kui meeste osakaal, kes oleksid soovinud saada tegelikkusest rohkem lapsi on 40% ligidal – täpsemini naistel 38% ja meestel 41%. Erisused kahe soo vahel tulevad välja teistest kategooriates. Nii on olemasolevate laste arvuga rahul naisi 46%, samas kui mehi üksnes 32%.

Tagasivaatavalt vähem oleksid lapsi soovinud saada 4% naistest ja 6% meestest. Erisus laste arvuga rahulolemise juures paistab tulenevat esmajoones sellest, et protsentuaalselt kaks korda enam mehi on jätnud isikliku ideaalse laste arvu küsimusele vastamata. Seletatav võib see ehk olla asjaoluga, et naiste jaoks on fertiilse ea lõpp märksa selgepiirilisem kui meeste jaoks. Või et suurema osakaalu meeste jaoks ei ole olemasolev laste arv niivõrd oluline küsimus.

Lastetutest naistest 62% ja meestest 59% oleksid soovinud saada vähemalt ühe lapse. Üksnes 5% lastetutest naistest ja 3% lastetutest meestest sooviksid ka tagantjärgi saada mitte ühtegi last. Teisalt on umbes kolmandik lastetutest jätnud soovitud laste arvu küsimusele vastamata, mis raskendab siinset võrdlust ja järelduste tegemist.

Ühelapselistest naistest 70% ja meestest 72% oleksid soovinud saada enam lapsi. 17% ühelapselistest naistest ja 10% meestest on olemasolevate laste arvuga rahul. Lastetuteks jääda soovijaid on mõlema soo seas tühine hulk (meestel veidi üle ja naistel alla 1%).

Kahelapseliste puhul on jaotused teised. Valdav enamus – 62% naistest ja 52% meestest – on oma tegeliku laste arvuga rahul. Siiski pea kolmandik nii meestest kui naistest oleks tagasivaatavalt soovinud saada veel rohkem lapsi. Vähem kui kaks last soovinuid on taaskord tühine osa (mõlemal sool alla 1%).

Kolme ja enama lapseliste puhul on aga enam neid, kes soovivad, et nad oleksid saanud vähem lapsi kui neid, kes oleksid soovinud veel enam. Täpsemini on naiste seas vastavad osatähtsused 16% ja 11%, meestel aga 24% ja 10%. Kõige rohkem on kolme ja enama lapseliste seas siiski neid, kelle tegelik ja soovitud laste arv ühtivad (naistel 64%, meestel 53%).

Lisaks vaatas siinkirjutaja ka jaotusi hariduse ja rahvuse alusel, kuid vahed olid mõlemal juhul reeglina väikesed. Siiski on ehk oluline välja tuua, et kõrgharidusega naiste seas oli enam soovijaid rohkem kui alla kõrgharidusega naiste seas (vastavalt 41% ja 35%), meeste puhul oli osatähtsus sisuliselt sama (vastavalt 40% ja 41%).

Kuidas paistab Eesti silma teiste riikide taustal? Praegu on GGP andmeid ja sh siin tähelepanu all olevat küsimust võimalik kasutada järgnevate Tšehhi, Taani, Soome, Norra ja Uruguay kohta. Jaotused on riigiti üldjuhul sarnased ehkki Eesti naiste ja meeste tegelikkuse ning soovitu lahkuminek on võrreldes nende riikidega suurem.

Kahjuks ei ole võimalik siinkohal anda võrdlust EPSU1 ja EPSU2 tulemustega, mis viidi läbi vastavalt 1990. ja 2000. aastate keskel, sest toona sarnane küsimus küsitlusankeedis puudus. Pidades silmas viimase kolmel aastakümnel aset leidnud tempokat sündide edasilükkamist võiks arvata, et soovitust väiksema laste arvuga inimesi on protsentuaalselt rohkem.

Teatud võrdlusmomenti pakub 2011. aasta Eurobaromeeter, kus samas sõnastuses isiklikku ideaali küsiti ja mille kohta on vabalt kättesaadav põhjalik raport. Leheküljel 41 on seal riigiti toodud 40–54 aastaste naiste ja meeste tegeliku ning soovitud laste arvu võrdlus. Jaotused on sisuliselt samad siinsete tulemustega.

Autorid: Mark Gortfelder ja Allan Puur