Kaja Kallase ja Reformierakonna “sõjapoliitika” on muutumas äärmuslikuks

Põhjalastud majanduse tõttu ääretult ebapopularseks muutunud Reformierakond tuletab ilmselt meelde Ukraina sõja algust, mil nende populaarsustase tõusis 35 protsendi juurde, ning tahab nüüd reitingut samalt pinnalt taastada, minnes aga igati üle piiri.

Eestlased tahavad Ukrainat igati aidata, aga et ise sellesse sõtta sattuda? Seda ei soovi Eestis ilmselt keegi, kõik tahaksid sõda NATO ja Venemaa vahel ning Eestimaa pinnal igal juhul ära hoida, sest nii väike maa ei elaks seda üle.

Aga Prantsusmaa president Emmanuel Macron lubas kaaluda vägede saatmist Ukrainasse ja kohe haakus selle külge ka “sõjaprintsess” Kaja Kallas, kelle suhe “prantsuse hurmuriga” tundub olevat lausa poliitikaväline. Ja “meie Kaja” andis eesti rahvale teada, kaugel Atlandi ääres asuva suurriigi riigipea arvamust tasuvat kaaluda.

Eestil oleks palju tegemist, et koos liitlastega Narva jõel ja Luhamaa joonel vaenlast tõrjuda, ohvrid ja purustused oleks suured – aga kui kasvõi üks NATO riik Ukrainas sõdima hakkab, on sõda ka siin lahti, Putin ihub Baltikumile nagunii hammast. Kui paljud meist seda tahavad? Ukrainat on vaja aidata, aga mitte ise sõtta minnes.

Reformierakond on algusest peale ekstremismiga tegelenud. Ukrainale tulnuks anda relvad, milleta me tõesti hakkama saame, aga poleks tohtinud sellega kaitselünkasid tekitada, mille kaotamine on pika aja küsimus.

Erinevad luureorganisatsioonid on hoiatanud, et sõda võib Baltikumini jõuda lähimate aastate jooksul, aga Kaja Kallase valitsus on nagu sõge – nimelt teatas välisminister Margus Tsahkna alles äsja järgmist: “Eesti pikaajaline sõjaline abi Ukrainale saab järgmise nelja aasta jooksul olema 0,25-protsenti meie SKP-st, loodame, et see on ka eeskujuks teistele,” lausus välisminister. (BNS)

Andku oma SKP Ukraina käsutusse Portugal, Iirimaa või Itaalia, aga “rinderiigid” Baltikumis peaksid keskenduma oma maade vastupanu võimekuse tõstmisele. Ometi jätkab Kaja Kallase valitsus, kes just äsja põrus “Eesti initsiatiiviga”, mis pidi andma “miljon mürsku Ukrainale”, põhimõttelagedat Ukraina-poliitikat, mille ainsaks eesmärgiks on oravapartei populaarsuse tõstmine.

Ukraina piirideta abistamine, mis võib väga kergelt viia sõjani Narva, Peipsi ja Irboska joonel, on vastutustundetu – pole vaja “meie sõda” Dnipri jõelt Narva jõele nihutada.

Loodetavasti jätkub Eesti rahval oidu toetada poliitikat, kus me aitame Ukraina sel määral, et meid endid kuidagi ei kahjusta, sest Reformierakonnaga võime sattuda paugupealt kogu riigi ja rahvaga Avdijivkasse.

Uued Uudised