29.02.2024
Eestis on võõrkeeled rahvus- ja riigikeelest enam ausse tõstetud.
Tartu Postimees kirjutab loo sellest, kuidas üks tartlanna juhtis kaupluse personali tähelepanu umbkeelsele müüjale, ning vastuseks sai kuulda süüdistust rassismis.
Jutt käib tartlanna Eva-Liinast ja Prisma poest, kus on kassapidaja, kes ei oska eesti keelt ka kõige elementaarsemal tasemel. Kui ostja on üritanud probleemile tähelepanu juhtida, on süüdlaseks tembeldatud hoopis klient ise.
“Kuu aja eest küsis infoleti töötaja minu käest, kas mind häirib see, et kassapidaja nahavärv on teine,” meenutas klient, kes siis tundis, et teda süüdistatakse rassismis. “Mul pole kassapidaja nahavärvi vastu absoluutselt midagi. Tahaks lihtsalt Eesti poes eesti keeles hakkama saada.”
Rassismisüüdistust on liberaalses riigis lihtne saada, kuid üha hullemaks läheb sellega, et taolised juhtumid muutuvad igapäevasteks, kauplused hoolivad ainult sellest, et neil oleks inimene kassas, kuid kas too klientide küsimustega ka hakkama saab, ei tundu neid huvitavat. Ehk siis on esikohal kaupluse enda huvid, siis klienditeenindaja omad ja lõpuks siis klient, kes vanade arusaamade järgi olevat (olnud) kuningas.
Probleem ei ole väidetavas rassismis, vaid üha märgatavam on ka ettevõtluskultuuri langus, kus kaupluste kaadripoliitika ja töökorraldus ei taga enam teenindamise kiirust, sujuvust ja mugavust, vaid asjad lihtsalt “kuidagi töötavad”. Muidugi on ettevõtetel raske sobivaid töötajaid leida, aga üha enam mängivad rolli ideoloogilised mängud nagu “vähemuste kaasatus” ja “õnnetutelt ukrainlastelt ei saa ju keeleoskust nõuda”.
Kommentaarides kirjutab üks inimene:”Mõelge, igas teises riigis ei saa töötada inimene, kes ei räägi kohalikku keelt normaalsel tasemel, aga see Eesti on kui peldik, kus igasugu keeleoskuseta tegelased on klienditeenindajad. Kas selles riigis siis ei ole rahvuskeel mitte riigikeel? Tundub, et ei ole Eestis ei keeleseadust ega ka mingit järelvalvet, et kogu rahvaste paabel saab siin õlmitseda!”
Sõna “peldik” on ränk sõna, aga kui ühes riigis keeleseadus, riigikeel ja ettevõtlusreeglid (kliendi sujuv teenindamine) enam ei kehti, siis on selle sõna kasutamine üha loomulikum ja arusaadavam. Sest roppusi kasutatakse siis, kui korralagedus häirivalt üle pea kasvab.
Lõpetuseks veel üks kommentaar: “Aina sagedasemad näited eesti keelt mitte oskavatest klienditeenindajatest mõjuvad nagu ajahüpe 1980ndatesse. Tõsi, toona oli umbkeelne teenindaja venekeelne ja tema mittemõistmine kliendi mure. Tänaseks on vene umbkeelsuse osaliselt välja vahetanud inglise oma, aga suhtumine, et see on kliendi, mitte teenindaja probleem, kipub naasma.
Klient ei pea põhjendama, miks ta soovib eestikeelset teenindust. Kauplus ei pea põhjendama, miks klienditeenindaja ei oska eesti keelt, vaid peab tagama eestikeelse teeninduse alati.”
Uued Uudised