02.03.2024
Läheneb „võrdse palga päev“ Eestis, kuid see ei tähenda, et meie mitmetuhandeliste palkadega ametnikud ja kümnetuhandeliste palkadega riiklikud ärimehed jagavad osa oma hiigeltuludest nendest vähem teenivate inimestega. Oh ei, see kõik on „pakazuhha“, silmakirjalik tegevuse imiteerimine, kui end rasva söönud süvariiklased poetavad pisarakese neid toitva rahva kehvakese söödaküna juures. Ja näitavad näpuga: naised, teie kõrval on mehed! Nemad on süüdi teie ebavõrdses kohtlemises!
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on olemas isegi selline raha põletussahi, nagu „võrdsuspoliitika osakond“. Selle soolise võrdõiguslikkuse poliitika juht Lee Maripuu pöörduski avalikkuse poole:
„5.märtsil tähistatakse Eestis võrdse palga päeva. Võrdse palga päev tähistab hetke, mil Eesti naised on keskmiselt teeninud välja sama palga, mille mehed teenisid eelmise aasta lõpuks. Kuna sooline palgalõhe on Eestis 17,7%, tähendab see, et naistel tuleb tänavu meestega võrdse palga teenimiseks töötada lisaks 45 tööpäeva. Sooline palgalõhe ja ebavõrdsus pidurdavad õiglase ühiskonna arengut, inimeste heaolu kui ka majanduskasvu. Oleme tänulikud, kui leiate hetke selle peale mõelda ja ehk ka oma töös ja tegemistes 5. märtsil võrdse palga päevale ja palgalõhele tähelepanu pöörata.“
On selline tunne, et see Maripuu pöördub siin iseenda poole, kuna ministeeriumide süvariiklastest ametnikud saavad Eesti eelarvet täitvate eesti tööinimestega võrreldes lausa ulmelist hiigelpalka kujuteldava töö eest ja ei lähe isegi näost punaseks, kui nende järjekordne jõhkralt ebavõrdne palk laekub nende arvetele.
Palgavõrdsuse ja soolise võrdõiguslikkuse huvides kutsuks selle Lee Maripuu näiteks Tapa – Aegviidu raudteelõigule, kus mehed, mehed ja veelkord mehed ehitavad elektriraudteed, kraabivad iga ilmaga kivimiks külmunud maad ja ripuvad tuisus ja jäävihmas maa ja taeva vahel nii päeval kui ööl (vt. pilti).
Äkki tahaks Maripuu nendega õiglustundest ühineda või siis ajada sinna väevõimuga oma naisalluvaid. Et oleks brigaadides võrdne arv mehi ja naisi.
„Palgalõhet põhjustavad eelkõige soostereotüübid, naiste ja meeste erinevad haridus- ja ametivalikud, naiste suurem hooletöö koormus ning ebavõrdsust mitte märkav palga- ja personalipoliitika,“ kurdab soovolinik Maripuu.
Jah, purustagu siis need soostereotüübid ja sundigu naised tööle näiteks raudtee ehitajate brigaadidesse. Ja veel ka suve perioodiks asfalteerijateks.
„Kuigi isade osakaal jagatud vanemahüvitise saajate seas on kasvanud, on endiselt pikk maa selleni, et mehed ja naised panustaksid võrdsel määral kodustesse töödesse, laste ja lähedaste eest hoolitsemisse. Peamiselt on lastega pikalt kodus naised,“ jätkab Maripuu.
Soovoliniku loogika järgi Tallinnas pikki töövahetusi tegevad kurnatud veoautojuhid peaksid katkestama oma töö poole pealt, kiirustama koju ja ulatama kalluri võtmed naisele: võta, auto seisab karjääri juures, täna vead kruusa, puhka natuke lastest – ma ise istun nendega. Kui sealne kaldtee jäätub, tõmba rehvidele ketid peale. Vasak tagumine pooltelg jupsib, aga tungraud on olemas ja eks sa ise vaata.
Peaasi et kotletid oleksid õigel ajal praetud. Kuid mida sa hakkad peale meremeestega, eriliste kodutööde põlguritega? Mida teha lenduritega? Missioonil olevate sõjaväelastega? Vastikute meessoost eurosaadikutega?
Maripuu ei jäta jonni: „Palgalõhe vähendab naiste majanduslikku iseseisvust ja sellega kaasnevat otsustusvabadust, mis võib omakorda kaasa tuua halvemad võimalused vägivaldsest suhtest lahkumiseks. Sellise vägivalla ohvrid pole ainult naised, vaid ka suhtes kasvavad lapsed.“
See on ikka kiljuv demagoogia. Enamus naisi unistas kõigil aegadel sellest, et nende mehed tooksid koju rohkem jahisaaki, vaenlaste skalpe ja raha, et nende meeste palk oleks võimalikult suurem. Kõik teavad tuntud nalja, kui naine ütleb mehele: „ja palk on sul ka väike“. Kuid ei ole võimalik, et kõik abikaasad teeniksid võrdset palka, seda juhtub päris harva. Keegi ikka saab rohkem, keegi saab vähem. Suruda sellesse näpust imetud teemasse vägivald ja kannatavad lapsed on mõttetute soovolinike pahatahtlik vaenuõhutav demagoogia. On peresid, kus mees saab vähem palka, kui naine. On ka lausa töötuid mehi. Kas see ei vähenda siis hoopis meeste „majanduslikku iseseisvust ja sellega kaasnevat otsustusvabadust“? Äkki sellistes peredes hakkab hoopis naine kiusama ja ohustama meest ning lapsi?
Jabur, eks ole? Aga ajades ebasiirast iba soovõrdsusest kuulutatakse mehed automaatselt ohuks naisele ja perekonnale. Võrdsust ei saavutata lõhestamise, vastandamise ja tigeduse õhutamise abil.
Ma ei oska isegi öelda, kui palju raha naiste, laste, perede jaoks saaks riik kokku hoida, kui koondaks selle palju süsihappegaasi eraldatava soovoliniku seltskonna. Madalapalgalised kodanikud võivad võimelda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi portaalis klikkimisega ja otsingutega nõrkemiseni, aga ikka ei saa teada selle „võrdsuspoliitika osakonna“ kontakte, töötajate koosseisu, rääkimata avalikust teabest nende riigiteenistujate palkade kohta.
See oleks nagu mingi massoonide salaloož.
Võrdsustagu kõigepealt oma palgad „tavaliste“ naiste omaga, siis räägime.
Ivan Makarov