Euroopa Parlamendi valimiste lähenedes on Meta (Facebooki, Instagrami, WhatsAppi ja Threadi emaettevõte) teatanud plaanist tõhustada oma sisumodereerimise poliitikat n-ö valeinfoga võitlemiseks, mis tähendab „eksitavate“ postituste kustutamis või peitmist. Meta Euroopa Liidu turu juht Marco Pancini kirjutas oma blogipostituses, et nimetatud sotsiaalmeediaplatvormidelt eemaldatakse igasugune sisu, mis võib õhutada vägivalda või häirida hääletamist EL-is.
Läbi vaadatakse ka need valimistega seotud postitused, mis Meta reegleid ei riku. Kõik valimistega seotud postitused vaatab üle EL-is tegutsev 26 sõltumatust partnerorganisatsioonist koosnev võrgustik, mis hõlmab 22 keelt. Euroopa Liidu valimisteks valmistudes teeb Meta koostööd ka kolme täiendava organisatsiooniga Prantsusmaal, Bulgaarias ja Slovakkias.
Sisu kiiremaks ja tõhusamaks hindamiseks on Metal olemas võtmesõnade tuvastamise programm, samuti on hindajate kasutuses uus otsingumootor Meta Content Library. Lisaks on Metal plaanis luua n-ö valimiskeskus, kuhu on koondatud erinevaid luure- ja informaatikaspetsialiste, insenere ja juriste, kelle ülesandeks on „tuvastada potentsiaalseid ohte ja luua reaalajas lahendusi vastavate rakenduste ja tehnoloogiate jaoks“. Kui mõni nn faktikontroll leiab, et postituse sisu ei ole sobiv, siis lisatakse postitusele hoiatus ja vähendatakse selle nähtavust.
Kahtlemata tekib küsimus, miks peaks keegi usaldama Meta erapooletust, eriti pärast seda, kui nn Twitteri failidest selgus, kui väga on erinevad sotsiaalmeediaettevõtted vasakpoolsete institutsioonide ja erinevate luureteenistuste käpa all. Ent lisaks tekib küsimus, kes on need „sõltumatud” organisatsioonid, kes on valitud valvama meie demokraatiat, ja kui palju võimu neile tegelikult antakse?
Meta „sõltumatu“ faktikontrollivõrgustik koosneb 90 organisatsioonist, mis töötavad 60 keeles üle kogu maailma. Ka igas Euroopa riigis on Metal partnerid. Kõige suurem neist on uudisteagentuur AFP, mis tegutseb aktiivselt rohkem kui pooltes Euroopa Liidu riikides. Agentuur ise ei tegele enamasti poliitiliste kommentaaridega, seega oleks justkui tegu kallutamata organisatsiooniga. Kuid AFP „faktikontrolli“ tegevusele on veebipõhiste uudisväljaannete sisu poliitilist kallutatust hindav ettevõte AllSides andnud kõige kõrgema vasakpoolse kallutatuse hinnangu. Lisaks selgus, et AFP faktikontroll tegeleb peamiselt just parempoolsete poliitikute väljaütlemiste kontrollimisega.
Kuid lisaks AFP-le on Metal pea igas EL-i riigis ka üks-kaks kohalikku partnerit. Need on kas faktikontrolliga tegelevad vabaühendused või populaarsed uudisteportaalid. Neil kõigil on rahvusvahelise faktikontrolli võrgustiku (IFCN) sertifikaat, mis peaks justkui tagama erapooletuse ja läbipaistvuse. Paraku viitab IFCN-i silt pigem vastupidisele. Võrgustik on kahtlase taustaga Poynter Institute’i allüksus. Instituuti rahastavad Ameerika vasakpoolsete suurimad toetajad: Silicon Valley tehnoloogiahiiud, börsimaakleritest filantroopid ja demokraatide juhitud USA valitsus.
Valdav enamus Meta partneritest on siiski kohalikud „sõltumatud” MTÜ-d, mis tegelevad ainult veebipõhise faktikontrolliga. Näiteks Baltikumis, sh Eestis, tegutseb organisatsioon nimega Re:Baltica, mis keskendub peamiselt kolmele valdkonnale: Venemaa, kliimamuutused ja LGBT-teemad. Seega pole vist väga raske ära arvata, millised on Re:Baltica poliitilised eelistused.
Kõige suurem probleem ei ole siiski nn faktikontrollijate vasakpoolne kallutatus (igasugune kallutatus peaks demokraatia tingimustes olema välistatud). Probleem on suuresti selles, et neile organisatsioonidele antakse kätte vahendid ja võim piirata teatud sisu nähtavust või see isegi kustutada. Tehniliselt on otsustusõigus justkui Meta käes, ent ettevõte ju ei tegele iga kaebusega eraldi, eriti kui see on seotud kohaliku kontekstiga.
Faktikontrolli maski taha peitunud liberaalne tsensuur on palju laiemalt levinud, kui arvata võiks. Tuletame taas meelde Twitteri faile. Seega oleks äärmiselt naiivne uskuda, et 2024. aasta europarlamendivalimised jäävad sellest puutumata. Tegemist on ju valimistega, mis võivad tuua kaasa konservatiivsete jõudude suure läbimurde.
Allikas: The European Conservative