Hiljuti rääkis Kaja Kallas Riigikogu infotunnis “venekeelsetest eestlastest” – sellist põlisrahva nime andmist võõrastele on Eesti võimupoliitikas pidevalt juurutatud, kuid kunagi pole keegi “uuseestlastelt” küsinud, kas nood ise seda tahavad. Sama toimub juba ammu Soomes.
Helsingin Sanomat kirjutab “tuleviku koolist Soomes”: “Anas Abdullahi õpib Soomes Keinutie põhikooli viiendas klassis. See on üks neid koole, mida keskklassi helsinglased väldivad. Koolis arvatake, et just Anas ja tema koolisõbrad on Soome tulevik. Bager on sündinud Soomes, aga ta ei arva, et ta on soomlane. Mõte sellest on talle naeruväärne. Tema vanemad on Türgist pärit kurdid, nii et ta on ka ise kurd.
Kui klassi välistaustaga õpilastelt küsida, kas nad peavad end soomlasteks, on vastus iga kord sama hämmastunud “ei”.
“Mu mõlemad vanemad on pärit Somaaliast, nii et tunnen end somaallasena,” selgitab Soomes sündinud Anas. Ema enda sõnul on peres lapsed nii soomlased kui samas ka somaallased, kuid Anas ise pole sellega nõus. Ta on somaallane ja punkt. Võib-olla on üheteistkümne-aastased just sellises vanuses, kus selgelt määratletud identiteedid on olulised. Või nad ei tunne, et nad sobivad kokku soomlase kuvandiga. Mõned viitavad sellele, et nad ei räägi soome keelt ideaalselt. Anas ütleb, et talle on ka sageli öeldud, et ta pole soomlane. “See pole oluline, sest ma ka ise ei arva, et ma soomlane olen.””
Liberaalid ja vasakpoolsed on ise maailmakodanikud ja arvavad seetõttu, et seda on ka kõik teised. Nad vihkavad rahvusi ja üritavad seetõttu põlisrahvuse nime omistada ka sisserändajatele. Paraku saabuvad Euroopasse inimesed Kolmandast maailmast, märgatavalt tugevamatest kultuuriruumidest kui seda on “uusväärtustest” sandistatud liberaalne Euroopa ja neid “euroopastumine” ei huvita. Üha kasvavad migrandikogukonnad muutuvad paralleelühiskondadeks, kus maksavad kodumaa reeglid, mentaliteet ja vahel ka seadused, nagu Brüsseli Molenbeeki linnaosas. Isegi Prantsusmaa president Macron on hoiatanud “islamiseparatismi” eest oma riigis.
Võõrad tulevad Euroopasse ja naudivad siinseid sotsiaalseid hüvesid, aga üldjuhul nad ei “lõimu” ja mida rohkem neid tuleb, seda vähem neil selleks põhjust on. 1970. aastatel Saksamaale tööle saabunud türklased õppisid ruttu saksa keeles selgeks ja nö saksastusid, kuid mida rohkem neid tuli, seda lihtsamini said nad oma kogukondades türgi keelega hakkama ning türklaste saksa keele oskus on üha halvenemas. Kui varem üritasid nad käituda nagu sakslased, siis nüüd sunnivad suured kogukonnad arvestama kodumaa traditsioonidega ning sakslaste ja türklaste suhted on halvenenud.
Ainult vasakliberaalid tahavad veel Rahvaste Paabelist head ühepajatoitu saada ning pakuvad üha uutele tulijatele lisaks muule ka oma nime, mille nood üha sagedamini ära põlgavad. Vaevalt tahab Eestiski see seltskond, kes 9. mail oma “Aljoša” juures käib, mingil määral eestlased olla, kuigi peaminister ise pakub neile seda, nagu ka eelmine president.
Uued Uudised