06.03.2024
Juba praegu pole kliimafanaatikutel mõtet üles Toompeale sõkkuda, sest kõik seal toimuv on vaid fiktsioon.
Mitte kunagi pole Eesti parlamentarismi ja poliitilist kultuuri hävitatud sedavõrd räigelt ja küüniliselt, kui seda on tehtud ja tehakse Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 ning Kaja Kallase praeguse valitsemisaja jooksul.
Kolmapäevases valitsuse infotunnis puhkes tõsine tüli, tõsteti häält ja vaieldi tavalisest ägedamalt, kuid asi polnud mitte saadikutes, vaid ülbelt saadikute küsimusi eiravas peaministris, kes leidis oma ignorantsuses täielikku toetust koalitsioonikaaslasest Riigikogu esimehelt Lauri Hussarilt.
EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid esitas peaministrile kolm konkreetset küsimust ja palus talt eraldi veel täpseid vastuseid ning hämamisest hoidumist. Ja mida vastas talle peaminister Kaja Kallas? Tema esimene lause kõlas nipsakalt: “Te küsite, mida teie tahate küsida, ja mina vastan nii, nagu mina vastan.”
Kas siin saab veel rääkida poliitilisest kultuurist? Normaalses riigis esitab saadik küsimuse ja peaminister vastab talle võimalikult täpselt. Eesti Vabariigis kähvab täidesaatva võimu esindaja seadusandjale ülbelt, et vastab nii, nagu õigeks peab. Kusjuures sellised konfliktid ei toimu ainult EKRE baasil, vaid peaministri möödarääkimist toonitavad kõik opositsioonierakonnad.
Näiteks ütles Anastassia Kovalenko-Kõlvart: “Ma kahjuks ei saanud vastust oma küsimusele…” ja hiljem: “Nagu ikka, jällegi seesama protseduuriline küsimus, et kuidas infotunni kord näeb ette, et kas Riigikogu liikmed esitavad küsimusi peaministrile või vastupidi?” Ja Helir-Valdor Seeder: “Ega ma muidugi vastust ei saanud. Ma lootsin, et te säästate mind protseduurilisest küsimusest, aga ilmselt tuleb pärast teie vastuseid protseduurilise küsimusega istungi juhataja poole jälle pöörduda.”
Asjad läksid parlamendis paraku üha hullemaks, sest Riigikogu esimees Lauri Hussar kaitses peaministrit pidevalt ja igati, öeldes, et tollel on õigus vastata küsimustele nii, nagu too soovib. Kuidagi ei paindu spiikri keel ütlema vajalikku lauset: “Proua peaminister, vastake palun saadiku küsimusele võimalikult täpselt!” Poliitiline ringkäendus missugune!
Veel enam, peaminister kukkus saadikuid õpetama, öeldes Helle-Moonika Helmele: “Kui palju teil jagub negatiivseid hinnanguid kõigile ja nii kiiresti tuleb, kahte minutisse mahub nii palju seda kurjust. Aga mina küll lähtuksin sellest, mida president oma kõnes ütles, et rohkem positiivsust, rohkem optimismi ja räägime ka nendest asjadest, mis on hästi.”
Ehk siis ootab Kaja Kallas Põhja-Korea moodi ülistuslaule “Stenbocki majast tõusvale Päikesele.” Vaimusilmas näeb ta valdorandperelikku ülistust: “Oo, suur Kaja, Siimutütar! Rääkige täna meile taas, mida imelist olete ära teinud meie õitsva majanduse heaks, kui palju olete lähemale toonud vennaliku Ukraina võitu sõjarinnetel ja milliseid vapustavaid auhindu on teile taas välismaalt oodata. Me lausa januneme teie töö suurepäraste tulemuste kohta kuulmise järele!”
Infotunni formaat ei ole mõeldud kiidulauludeks, seal küsivad saadikud mureküsimusi ja ootavad selgeid vastuseid, peaminister aga kasutab seda aega hoopis “klähvimiseks”, nagu on tema kohta korduvalt öeldud.
Riigikogus aga on asjad tõesti sandid. Peaminister irvitab saadikute üle ja parlamendi esimees toetab teda selles, võimuliit surub kõik oma algatused teerullimeetodil läbi, kasutades selleks oma valskusega saadud parlamendienamust, opositsioonilt võetakse eelnõusid, arupärimisi ja muudatusettepanekuid vastu sõltuvalt juhatuse hetketujust, Riigikohus kiidab kõik riigivõimu otsused heaks – nii see parlamentarism hajubki ja uus “vaikne ajastu” on käes.
Riigikohtu otsused on olnud alati võimuliidule soodsad ja opositsiooni vastu. Ka viimase arutelu kohta Riigikohtus öeldakse, et nüüd, mil võimuliit on tahtmised saanud, hakatakse neile poole suuga ütlema, et ärge tehke enam nii! Või nagu kirjeldab üks kommentaator sotsiaalmeedias: “Koalitsioon otsustas kõik vastalised maha lüüa ja küsis Riigikohtult selleks luba. Riigikohus vastas, et mahalöömine ei ole ilus asi, aga kui nad teid väga häirivad, siis on see teatud määral õigustatud. Nüüd, mil põlvepikkunegi poisike on oimetuks tehtud, teatab Riigikohus, et mahalöömine on ikka vastik asi, ärge enam nii tehke. Aga kedagi polegi enam maha lüüa…”
Saadikutel pole enam mõtet Riigikogus tagumikutunde teha, sest opositsioon ei saa nagunii enam seadusandlust kuidagi mõjutada, võimukoalitsiooni saadikutel pole ka mõtet oma valitsuse seadusi vormistamas käia, seda saab ära teha Stenbocki majas valitsuse dekreediga. Riigikogu on sisuliselt mõttetu.
Parlamendis ei maksa enam mingid reeglid, kokkulepped ega seadused. Seda on tunnetanud ka koalitsioon, sest vaikselt on hakatud sondeerima pinda, kuidas Riigikogus valitsevast kaosest üle saada. Paraku pole opositsioonil, eriti rahvuskonservatiividel, enam mingit mõtet kompromisse otsida. Esiteks, kui Toomas Kivimägi tahab, võib ta alati uuesti arupärimiste või eelnõude vastuvõtu katkestada, sest tal on Riigikohtu otsused selja taga. Teiseks, see kaos on võimuliidu ja Riigikohtu tekitatud ja miks peakski opositsioon, kes nagunii enam seadusandlusest osa võtta ei saa, aitama Reformierakonnal, sotsidel ja Eesti 200-l nende tekitatud kaost likvideerida?
Parlamentarism on tühistatud, opositsioon on tühistatud, poliitiline kultuur on tühistatud, seadused, reeglid ja kokkulepped on tühistatud – on siis ime, kui poliitika läheb tänavatele? Ühiskond juba käärib, loosungitega traktorid seisavad teepervedel, inimesed korraldavad protestikette ja liiklusseisakuid…
Uued Uudised