Tänase võimuliidu juhitavas Eestis jääb kogukondadele ja kodanikele üha vähem sõnaõigust

See, et Eestis enam kodanikuühiskonda pole, peaks kõigile ilmselge olema, maakoolide massiline sulgemine lisab veel ka uue mõõtme: riik ei arvesta enam kogukondadega, otsused tehakse võimulolijate suva järgi ja enamasti rahvast üle sõites.

BNS kirjutab: “Pärnumaal endises Audru vallas asuva Jõõpre kooli direktor Mati Sutt ütles, et väikekoolide sulgemise osas peaks viimase sõna õigus siiski kogukonnale jääma.” Aga juba ammu ei anta neile üldse sõna või siis sunnitakse suu sulgema.

Kui kuskil toimuvad mingid muutused, siis rahvas kogutakse moepärast kokku, inimestele selgitatakse, et kõik on nende huvides ja muutustega läheb nende ellu märgatavalt paremaks. Üldjuhul rahvas teab, et sellised jutud on hundijutud (näiteks haldusreformi ajal räägiti, et teenused muutuvat suurvaldades veelgi kättesaadavamaks, kuigi nad kolisid kaugemale) ja plaksutama ei hakka – edasi neid algul lollitatakse ja kui see ka enam ei õnnestu, siis sõidetakse kohalikest tankiga üle, nagu juhtus Nursipalus.

Valitsuse sõjas maakoolide vastu toimub sama: riik on sulgemiste autor ning kohalikud omavalitsused on nende liitlaseks, kogukond ja lapsevanemad jäävad teisele poole barrikaadi. Räige näide on Lääneranna vald, kus vallavõim käib oma rahvaga kohut, keeldub lausa kojutoodavast annetusrahast ning on võtnud otsuseks Metsküla rahvas nii maadligi tampida, kui veel saab. Vallavalitsejad sõdivad nende vastu, kes neid võimule on aidanud.

Pilt on masendavalt ühetaoline – kogukondi ja lapsevanemaid ei võeta enam kusagil kuulda. Kel on võim, sel on ka nuut käes. Praegu isegi enam ei räägita maaelu hoidmisest, selle väljasuretamine on riiklik poliitika. Kaovad koolid, lasteaiad, raamatukogud, postkontorid, arstipunktid, kauplused, bussiliinid…

Lihtne inimene ei saa enam kodukoha arengus kaasa rääkida, teda ei võeta kuulda ja kui ta häält tõstab, on oht nuuti saada. Kuidagi feodaalseks muutub elu Eestimaal.

Uued Uudised