REPLIIK Kes siis ikkagi lämmatab Maareki?

Kuigi ma ei ole kõrgepalgaline, olen siiski aktiivne annetaja. Kodutud loomad saavad minult pidevalt väikeste summadena toetust, laste puhul annetan pisut suurema summa kellelegi, kes seda väga-väga vajab ning Ukraina toetamise puhul leidsin mehed, kes kogusid siin kraami rindemeestele ja viisid selle ise kohale.

Nüüd nägin Tallinnas tänavareklaami “Maarek las lämbub?” ja otsustasin, et selle kampaania jaoks ma ei anneta sentigi. Ma tahaks seda last väga aidata, aga kampaania esitlus ületab minu jaoks eetilise piiri ja ma ei hakka sellist asja ka õige põhjuse puhul toetama.

Kui sõnum oleks “Päästame Maareki lämbumisest!” oleks see minu jaoks kaastunnet esilekutsuv ja aktsepteeritav, agressiivne-süüdistav “Maarek las lämbub?” aga jätab suhu vastiku maitse. Justkui oleks keegi raske käega kõrist haaranud ja sisistaks: “Kas sul, raibe, on lapse heaks rahast kahju? Aga noh, rahakott siia!”

See laps on kahtlemata tänulik mistahes abi eest, aga kui kujutan ennast tema rolli, siis ise küll ei tahaks, et minu päästmiseks kogutakse raha meetodil, mis inimestes vastumeelsust ja tõrget tekitab.

Võib-olla ei peaks kogu seda kampaaniat sedavõrd emotsionaalselt võtma, aga see pole ju ainus koht, kus kampaaniareklaamid tülgastust tekitavad. Ma saan aru, et šokireklaamid on vahel tõesti mõjusamad kui tavalised pöördumised, aga see “šokiteraapia” ei tohiks reegliks muutuda. Paraku näeme igapäevaelus, kuidas nõudlik-agressiivne esitlus on juba tavapäraseks saamas.

Ma ei räägigi radikaalfeministide või LGBT kampaaniatest, kus kellegi õiguste nimel võitlemist esitletakse eriti agressiivselt ehk umbes nii, et “läheme ja peksame toksiliselt maskuliinsete meeste ja homofoobide näod üles!” Otse nii küll ei öelda, aga alatoon on raudselt tunnetatav just sellisena. Sama praktika on kliimavõitluses, soolise palgalõhe otsingutes, vähemuste ja loomade kaitses – igal pool, kus mängu juhivad mitte südamega abistajad, vaid ideoloogid.

Kahjuks on “tõbraste sundimine” jõudnud ka sellistesse sfääridesse nagu annetamine abivajajate heaks. Kogu ühiskond on justkui võtnud suuna kohustamisele, sundimisele ja karistamisele selle eest, et “sa ei ole hea”.

Head kampaaniameistrid, häid asju ei aeta stalinlike meetoditega. Kui te mõtlete abivajajatele, siis mõelge ka sellele, millised emotsioonid te äratate oma sõnumiga annetajates. Sel korral tegite Maarekile teene asemel karuteene.

Jüri Kukk, toimetaja