Mida kõike pole reforminaised valmis välja kannatama…

Kunagi levitati rahvuskonservatiivide kohta jutte, et nende naised pidavat liikuma köögi ja rusika vahel, mis on mõistagi täiesti vale, sest rahvuskonservatiivid austavad naisi, naiselikkust ja emadust. Paraku näib, et nende juttude levitajatel, liberaalidel ja vasakpoolsetel, on naised isegi teatrisse sõiduks “kasti löödud”.

Ilmselt väidavad reforminaised, et nad ongi Maa nimel valmis kastis sõitma ning poripritsmelisena teatris istuma, aga sädelevate ballikleitide aeg on nende jaoks läbi, sest sellega kasti ei roni.

Eesti ühiskonnas on tekitanud elevust ühe reformierakondlasest lapsesuupoliitiku jutud selles, kuidas ta viib oma naist jalgrattakastis teatrisse. Sotsiaalmeedias on selle kohta tabavalt ja humoorikalt sõna võtnud ühiskonnakriitik Peeter Espak.

“Mida kõike pole naised valmis välja kannatama!

Kui keegi naisterahvas oleks nõus minuga teatrisse või restorani minekuks ronima mingisse rattakasti ning lisaks laskma kogu linnal ennast seal ka veel näha – no ma ei tea. Tekiks kohe küsimus, et miks see naine nii endaga käituda lubab.

Ehk siis ronida kleidiga kasti, selle asemel et täita naissoo ajaloolist rolli ja mees lihtsalt ette võtta ja läbi sõimata õige asja eest järgneval moel: “Mis sa oled täiesti lolliks läinud või! Marss kohe poodi tagasi selle rattaga. Vii prügi välja ja too juba puid ka kuurist, külm on. Mine oma sõpradega parem kuhugi linna jooma, aga palun lõpeta sellised lollused küll ära. Mul sõbrannade ees juba piinlik sinu pärast. Kas me ei ole juba enne rääkind sellel teemal või, kas me mitte ei leppinud kokku eelmisel neljapäeval, et see asi nüüd lõpeb küll kohe kiiresti ära. Tiiu mees Vello, vaata kas tema käib linnas tola tegemas? Jalutasid kenasti käest kinni eelmisel laupäeval teatrisse, Tiiu oli just uue kleidi ka tellinud, Salvatore Ferragamo. Ja ma kuulsin, et Margit oli Birgitile rääkinud, kes rääkis Helile, et kõik su sõbrad ka naeravad juba su üle. Saa aru – sa oled külatola! Ma lihtsalt ei tea, mis me peame tegema! Väntaks su kõrval ju oma rattaga, aga mul on pikk kleit – ma ei saa ju! Anna mulle vähemalt kott, mille seal kastis pähe saan tõmmata. Appi, mis mees mul on! Tead sa mis, ära täna parem üldse koju hakkagi tulema, sõida oma rattaga parem linnas ringi, äkki leiad omale õhtuks kellegi ka sinna kasti. Appikene, mis ma küll tegema pean…”