Eesti pseudoinimõiguslastel pole põhiliste inimõigustega, nagu õigus elule, toidule, peavarjule, arstiabile, haridusele, turvalisusele jne, suurt pistmist, vaid nad on marksismi emissarid, mistõttu pole nende ettevõtmisi vaja eriti tähele panna.
BNS kirjutab: “Eesti Inimõiguste Keskus kutsub tähistama mitmekesisuse kuud, mille fookuses on kultuuriline mitmekesisus.”
Eesti pole mõistagi veel nii “mitmekesine”, nagu näiteks Rootsi, kus “külalised” loobivad granaate ja kasutavad lapsmõrtsukaid. Või Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised Lääne-Euroopa maad, kus inimesi hakitakse tänavatel nugade ja lausa mõõkadega. Või Saksamaa, kus äsjasel meeleavaldusel Hamburgis nõuti islamikalifaadi loomist.
Need, kes “mitmekesisust” propageerivad, näevad selles ainult paarikümmet protsenti positiivseid arenguid, mitte aga pingeid, vastuolusid ja konflikte, mida kultuuride segamine endaga suures osas kaasa toob.
Millised on Eesti “saavutused mitmekesisuses”? Meil on suuresti venestunud pealinn, kus riigikeelele vilistavad kõik sisserändajad. Meil on pinged iga aasta 9. mail ja 22. septembril, kui osa “mitmekesistest” väidab, et nemad vabastasid Eesti ja selle pealinna. Meil on Vene kodanikud, kes valivad Putinit ja valmistuvad “viiendas kolonnis” tema tulekuks.
Meil on Bolti umbkeelsed taksojuhid ja toidukullerid. Meil on kümne aastaga 1500-lt kümnele tuhandele kasvanud islamikogukond ja pinev ootus, millal keegi neist hakkab noaga möödujaid torkima või vajutab pommivöö nupule, sest Eesti osales Mali, Afganistani ja Iraagi sõdades.
Meil on ärapilastatud abielu, sootuks opereeritud olevused, homoparaadid tänavatel, üleskutsed barrikaadidele, sest kuskil ujub “sooline palgalõhe” ja nii edasi.
Erinevus pidavat rikastama, väidavad pseudoinimõiguslased. “Erinevus” ja “mitmekesisus” on viinud selleni, et Eurovisiooni turvavad “mitmekesises” Malmös ka Taani ja Norra politseinikud ning Pariisi olümpiamängude kaitsmisesse kaasatakse lausa teiste riikide sõjaväelasi.
Uued Uudised