10.05.2024
Jana! Janaaa!!! Ja zdesj! Ja zdesj!!!
Meil kõigil on väga hea meel, et 5Miinust ja Puuluup vaatamata mustale vokaalile ja taidlejalikule lavaliikumisele (meenutas kohati nende ühe eelkäija Neiukõsõ puntratantsu) Eurovisiooni lauluvõistluse finaali pääsesid. Koos Norra bändiga, kes ainsana õigustas minu jaoks seda ärarikutud õhtut.
Aga eile nägime me ka seda, kuidas arvestatav osa narvalasi suundus jõe kaldale, et kuulata ja vaadata seda, mis minu põlvkonda 1970-ndatel aastatel Moskvas oksele ajas. Meie üliõpilased põlgasid siis südamest ülespuhutud punast glamuuri, internatsionalismi, lehkavaid portjankasid, rahvaste sõprust, Vietnami ja Angela Davise kultust.
Me laulsime oma ühikas koos Moskva poistega Fantom lennukitest, kuulasime odava mono plaadimängija pealt kahe kuu stipendiumi maksnud Pink Floydi plaati, ja mitte kellelgi ei tulnud pähe panna peale Guljajevi, Kobzoni, Vujatšitsi ja teiste nõukogude ideoloogiliste laulikute plaate.
Kusjuures võrreldes sellega, mis kostus eile teiselt Narva jõe kaldalt, mõjuksid need vanad nomenklatuurlaulikud nagu mingi süütu retro. Praegused verejanulised rašistlikud kisakõrid on seesmiselt nii kurjad, et eesti kaldal nende poolt emotsionaalselt ülesköetud papa väikse lapsega sõimas ropult Ukraina lipukesega sinna ilmunud eesti õpetajaid ja teised „meie inimesed“ röökisid nende peale ja nimetasid provokaatoriteks.
Kaja Kallase venestajate valitsus ei kavatse endiselt võtta Putini alamatelt hääleõigust meie kohalikel valimistel ja kaudselt ka presidendi määramisel. Ja putinlased arvavad endiselt, et just nemad on siin vabastajad, peremehed ja ülesehitajad, ning seepärast võivad pidevalt vaenata Eesti iseseisvust, eesti keelt ja demonstratiivselt kummardada neid, kes on eestlasi tapnud, vägistanud ja küüditanud, nagu tehakse praegu ukrainlastega.
Meil läheb esinumbrina eurovalimistele Krõlov, keda süüdistatakse Eesti riigi vastaste relvastatud salkade loomise katses. Meil kaitseb valitsuse peavoolumeedia poolt armastatud eurosaadik Yana Toom Eestist väljasaadetuid estofoobe – selliseid, nagu eile Venemaa kaldal karanud ja räusanud üleni punases joodik, Tallinna „surematu polgu“ embleem rinnal.
Aga miks peaks see meid häirima, kui Tallinna võimupöörde tagajärjel sai eesti pealinnas ohjad kätte Toompea koalitsiooni ussripik, kus linnapeaks sai Venemaa kahtlase taustaga sisserändajast ärimehe poeg ja hariduse valdkonna abilinnapeaks venekeelne stand-up koomik.
Nii et 9. mai on endiselt päev, kui eestikeelne meedia levitab tohutus koguses üksluiseid punaseid fotogaleriisid ja valitsuse doteeritud venekeelne meedia tähistab seda prazdnikut peaaegu varjamatult, lastes foorumites solvata ja ähvardada eestlasi, ukrainlasi ja kõiki teisi mittefašiseerituid rahvaid.
Mis aga toimus eile Eesti lähiümbruses – peale selle, millest pajatas meie meedia?
Ivangorodi sündmused olid palju rõõmurohkemad, kui seda meile näidati. Kingissepa linnaportaal teatas eile, et sealkandis leiti just sel päeval punaarmeelase skelett. Allikaks Rosgvardija Sankt-Peterburgi ja Leningradi oblasti peavalitsus.
Kindlasti leiti säilmed varem, aga hoiti see meeliülendav uudis 9. maiks magustoiduks
Eile näidati Neevalinnas ülimat entusiasmi seoses mobilisatsiooniga „sõjalise erioperatsiooni“ tarvis: üks kohalik elanik lausa sõitis oma Fordil sõjakomissariaadi uksest sisse.
Uudisteportaal fontanka.ru teatab, et sõjakomissariaat asub kesklinnas Tšaikovski tänaval ja et just eelmisel aastal pandi needsamad sõjakomissariaadi uksed kaks korda põlema.
Aga tookord ei juhtunud see mitte 9. mail, vaid möödunud aasta juuli lõpus.
Tuleb välja, et kuigi eile aeti Ivangorodis jõekallas rahvast täis, elab selles linnas kõigest üksainus Suure Isamaasõja veteran. Kusjuures elab mingis hurtsikus. Seda uudises muidugi ei täpsustata, aga piltidelt on näha mingeid barakke.
Linnaportaal ivangorod.press täpsustab, et veterani nimi on Dmitri Romanovitš Nikolajenko. Kohale aetud 3a klassi lapsed laulsid talle tšastuškat sõjast ja vormis mehed kinkisid vanurile lillekimbu.
Mina aga mõtlesin kohe sellele, et miks Ivangorodis on ainult üks Teise maailmasõja veteran? Paistab, et kõik ülejäänud vene rindemehed kolisid õigel ajal vastikule eesti kaldale, aga Dmitri Romanovitš lihtsalt ei tabanud õiget hetke Ja nüüd elabki mingis kuuris.
Ta kutsuti ka eilsele pobeda-kontserdile, aga miski ütleb mulle, et vanamehel oli targematki teha: elu on lühike ja miks peaks ta raiskama oma väheseks jäänud aega sellisele ilgele pakazuhhale, kuhu kogunesid need, kel pole tolle sõjaga mitte midagi pistmist.
Ja veel meeldivast: Kirill õnnitles enda ja kõigi tema Moskva patriarhaadi (ka Eestis asuvate) kirikute nimel Võidupäeva puhul Putinit ja teisi Venemaa vägevaid.
Ja isiklikult Venemaa kaitseministrit armeekindralit Sergei Šoigut:
„Lugupeetud Sergei Kužugetovitš! Kaitstes Venemaa riiklikku suveräänsust, võitleb meie sõjavägi täna mehiselt Kodumaa eesliinil, kaitstes kõiki, kes tunnevad oma kuuluvust suurde vene kultuuri“.
Siin on ka vastus, miks eri maade inimesed hakkasid kartma suurt vene kultuuri, nagu katku: tunnetad oma kuuluvust suurde vene kultuuri – ja varsti tullaksegi kaitsma.
Ivan Makarov
