Kui pseudoliberaalne riik hakkab inimesi täiendavalt “diskrimineerimise” eest kaitsma, siis see ei rõõmusta, vaid kohutab

Liberaalse ühiskonna üks omapärasid on see, et “diskrimineerimise” vastu ei võidelda selgitus- ja kasvatustööga, vaid administratiivsete ja karistusmeetmetega. Ehk siis pealtnäha õigeid asju juurutatakse piltlikult võttes nagaaniga kuklas. Nii toimub see ka Eestis.

BNS vahendab: “Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo saatis neljapäeval kooskõlastusringile soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu, mis tagab parema kaitse diskrimineerimise eest kõigis ühiskonnaelu valdkondades, laiendab kaitstud inimeste ringi, toetab soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste edendamist ning parandab juurdepääsu kaupadele ja teenustele.

Seaduseelnõuga laiendatakse diskrimineerimise eest kaitstud inimeste ringi. Seni on soolise võrdõiguslikkuse seadusega ja võrdse kohtlemise seadusega tagatud kaitse diskrimineerimise eest seoses soo ja sooga seonduvate asjaoludega, näiteks lapsevanemaks olemisega, samuti rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse ja veendumuste, vanuse, puude ja seksuaalse sättumusega. Uue seadusega lisatakse kaitstud tunnustena loetellu näiteks päritolu, varaline ja sotsiaalne seisund ning terviseseisund. Tunnuste loetelu jääb muudatusega avatuks, ehk loodavat õiguskaitset saab kasutada ka muude tunnuste puhul, millega võivad kaasneda ühiskondlikud eelarvamused, tõrjutus või häbimärgistamine.

Lisaks laiendatakse seaduseelnõuga diskrimineerimise vastast kaitset juurdepääsule toodetele ja teenustele. Avalikult pakutavad kaubad ja teenused peavad olema kättesaadavad kõigile, sealhulgas sõltumata inimese puudest, seksuaalsest sättumusest, usulisest veendumusest või muust seaduses nimetatud tunnusest. Vajaduse korral peab ettevõtja tegema kättesaadavuse tagamiseks lisapingutusi.”

Kogu see jutt on kahekeelne – räägitakse küll vanadest või puuetega inimestest, kuid tõenäoliselt on seadus loodud siiski seksuaalvähemuste tarvis. Täiesti variserlik on väide, et seadus keelab diskrimineerimise seoses “näiteks lapsevanemaks olemisega” – kogu riiklik poliitika, alates sellest, kuidas suurperedelt võeti ära raha, kuni selleni, kuidas propaganda toetab naiste karjääriedendust ning sellega seoses lastetust, on lapsevanemate ja lastega perede vastu.

Kummaline on säte, et “Uue seadusega lisatakse kaitstud tunnustena loetellu näiteks päritolu, varaline ja sotsiaalne seisund ning terviseseisund”. Kuidas kavatseb riik vältida diskrimineerimist “varalise ja sotsiaalse seisundi” osas? Kuidas paneb Signe Riisalo paika suhted suure maasturiga rikkuri ja sente veeretava vanamemme vahel kaubandusketi teenindussfääris?

“Loodavat õiguskaitset saab kasutada ka muude tunnuste puhul, millega võivad kaasneda ühiskondlikud eelarvamused, tõrjutus või häbimärgistamine” – tavalisel inimesel on juba nüüd raske õiguskaitset saada, sest see on päratult kallis, ja kuidas suudab seda endale lubada kehvalt riides käiv suure pere teismeline?

Asja peamine negatiivne külg ongi see, et diskrimineerimisega võitlemises ei toetuta inimlikkusele, vaid süsteem peab tööle hakkama suureneva repressiivaparaadi kaudu, inimestele pannakse peale kohustus “olla head” ja kui ei olda, siis saavad politsei ja kohtud karistamisega tööd juurde. “Avalikult pakutavate kaupade ja teenustega” on juba praegu lood nii, et kui kassas on umbkeelne, siis protest ei huvita kedagi.

Teades Signe Riisalo maailmavaadet, lugedes sõnu “soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu” ning nähes Eesti Inimõiguste keskuse pseudoinimõiguslaste toetust, võib kindlalt öelda, et eelnõu on mõeldud uusmarksistlike “revolutsiooniliste klasside” kaitseks, puuetega inimesed ja lastega pered, vanurid ja usklikud on sinna ainult silmailu pärast sisse toodud. Totalitaarne süsteem “keelan, käsen, poon ja lasen” saab ühe seaduse juurde.

Uued Uudised