24.05.2024
Selline see Eesti võimupoliitika välja näebki.
Mõnedel poliitikasse roninud inimestel ei jätku taipu ega vaimsust, et mitte osatada teisi küsimustes, milles endal on suhteliselt pikk paturegister.
Sel nädalal toimunud Postimehe eurodebatil rääkis Eesti 200 poliitik Liisa Pakosta järgmist: “Enim häiris, mis EKRElt tuli, oli ukrainlaste halvustamine, mis on täpselt nagu Moskvast tulev jutt.”
EKRE poliitikud on olnud vägagi kriitilised täiesti kontrollimatu Ukraina põgenike sisselubamise osas, eriti idapiiri kaudu, nad on kahtluse alla pannud selle, kas maksab ikkagi oma relvad Ukrainale ära anda olukorras, kus meil on endil idapiir Venemaaga (kus venelased just korjasid ära piiritähiseid), nad on vastu olnud rahaeraldistele olukorras, kus oma riik on sügavas majanduskriisis – aga mitte kunagi pole EKRE poliitikud halvustanud seda relvastatud võitlust, mida Ukraina peab oma rinnetel.
Vastupidi, EKRE poliitikud Anti ja Evelin Poolamets, Henn Põlluaas ja paljud teised on juhtinud ja toetanud suuri annetuskampaaniaid koos materiaalse abi kogumisega, mis on viidud otse rindemeeste kätte.
Eesti 200 eksjuht Lauri Hussar võis suruda õlise naeratusega huulil Eestit külastanud president Zelenski kätt, aga see ei muuda olematuks asjaolu, et see erakond on Ukrainat alatult ja haledalt alt vedanud ega ole läbinud puhastustuld, nagu see oleks kohane olnud.
Eesti 200 tipp-poliitik (valimisnimekirja järgi) Johanna-Maria Lehtme nõrutas otse Riigkogu ees ja kaamerate töötades silmist pisaraid, avades nii annetajate rahakotid ja kogudes valijate hääled, kuid kõik lõppes suure skandaaliga, sest annetusrahad läksid “vasakule”, Lehtme ise kadus paremale.
Kogu liberaalne-vasakpoolne leer ei ole endale teadvustanud (ega vist tahagi), kui suur löök oli see kogu annetuskeskkonnale, kui paljud eurod jäid annetamata, sest usaldus annetamise vastu oli kadunud, kui palju jäi Ukrainal abi saamata… see oli löök selga.
Mitte keegi Eesti 200 juhtpoliitikutest pole selle skandaali pärast vabandanud, ei annetajate ega ukrainlaste ees. Vastupidi, nad ründavad igaühte, kes seda neile meelde tuletab (eriti praegune juht Margus Tsahkna), üritavad asja maha vaikida ja summutada ning seejuures toetab neid riigi justiitssüsteem, kes “omade hõlma ei hakka”. Igatahes huvi asja uurimise vastu neil puudub täiesti.
Ega Eesti 200 saagi puhastustulle minna: kogus ju Johanna-Maria Lehtme tohutu häälesaagi, viis palju “kahesajatajaid” Riigikogusse ja lõpuks ka valitsusse ning see võib nende legitiimsust kõigutada. Seda enam, et Lehtme patustamine on juba ammu enne 2023. aasta Riigikogu valimisi teada, kuid meedia varjas seda kiivalt, et poliitprojekt valimistel selle tõttu ei põruks. EKRE vastu algatati seevastu sisutühi “Prigožini-skandaal”.
Nii valijate eest maksutõusude plaani varjanud Kaja Kallas kui ka juba täies hoos olnud Slava Ukraini skandaali summutanud Eesti 200 on siiani täiesti kindlad, et nende saadud hääled ja positsioon on legitiimsed. See meenutab väga saripetist Liis Haavelit, kelle poolt vanurite käest väljapetetud allkirjad nende varanduse omastamiseks olid sageli samuti juriidiliselt JOKK – aga see ei varja ju ometigi fakti, et need allkirjad saadi valskusega. Reformierakond ja Eesti 200 ilmselt vaidlevadki, kes saab Liis Haaveli endale, kui too vanglast väljub.
Eesti 200 võib endale kollase ja sinise värviga Ukraina-meelse näo pähe võõbata, aga see ei varja fakti, et just selle erakonna poliitik tegi otse Ukraina sõja ajal teo, mis jättis sõdiva riigi annetusteta, ning nad pole oma süüd tunnistanud, pole vabandanud ja pole seesmiselt puhastunud. Küll aga võtsid nad koos sotsidega vastu Vene oligarhidega koostööd teinud Oleg Ossinovski “vereraha”.
Ukraina sõbrad pole need, kes sellest igal tänavanurgal karjuvad. Vahel on tõeline sõber see, kes ütleb: vabandust, aga ma ei saa aidata – siis vähemalt teatakse, kust mida oodata on. Kaja Kallase praegune valitsus on Ukrainat tüssanud nii mürskude kui sõjaväekohuslastega, aga sellest Liisa Pakosta ju ei räägi.
Uued Uudised