Eesti ühe suurema prügifirma AS Keskkonnateenused (EKT) juhatuse esimees ja osanik Argo Luude räägib, miks Tallinna abilinnapea, keskerakondlase Arvo Sarapuu märatsemine Tallinna kommunaalmajanduses on kogu toimiva süsteemi armetult pea peale pööranud ja kui kalliks on see pealinlastele läinud.
Kuidas iseloomustaksid praegust olukorda Tallinna prügiturul?
Tallinnas ei ole prügiveoga asjad heas korras. Suures osas Tallinnast on korraldatud jäätmevedu kehtestamata. Seal, kus on kehtestatud, on kas vedaja või linna initsiatiivil lepinguid lõpetatud.
Baltic Waste Management vedas jäätmeid 1,5 kuud jäätmeloata. Kliendid pole teenusega rahul, aga linna jäätmekeskus summutab kõik kaebused ja tegelikult polegi kliendil kedagi, kes nende õigusi kaitseks, sest nii naljakas kui see ka pole, siis Tallinna viisil korraldatud jäätmeveo puhul ei kaitse klienti tarbijakaitse, keskkonnainspektsioon ega ka mõni muu asutus, sest neil pole pädevust teostada kontrolli omavalitsuse üle.
Kas ja mida on Arvo Sarapuu teinud valesti?
Minu arvates lähtub Sarapuu käitumine eelkõige ärimehelikust loogikast, mitte linnaametniku omast. Ärimees näeb ärivõimalusi ja konkurente, linnaametnik peaks nägema aga võimalusi parandada linna arengut, linnaelanike elukvaliteedi tõstmist, jne. Ametnikelt eeldatakse kõrget eetikat, ausust, läbipaistvat asjaajamist, mis ärimeestele alati pole peamised tegurid, millest lähtuda.
Ärimehest lähtuva loogika kohaselt käitub Sarapuu nii, et kõik jäätmevedajad on tema konkurendid, neid tuleb infost eemal hoida, neile tuleb kaikaid kodaratesse loopida, tuleb kasutada oma võimu ja positsiooni, et nõrgestada neid nii palju kui võimalik.
Mis muutus Sarapuu abilinnapeaks tulekuga?
Sarapuu saamisega abilinnapeaks lakkas õige pea igasugune suhtlus linna keskkonnaameti ja Jäätmekäitlejate liidu, samuti erinevate jäätmekäitlejate vahel. Hanketingimused koostati sellised, et need soosiks Sarapuu alluva ettevõtte turule tulemist, mitte oleksid kasulikud linnakodanikele.
Ka linna keskkonnaamet mehiti inimestega, kes pole mitte eelkõige valdkonna spetsialistid, vaid pigem kellegi tuttavad. Sarapuu ründab eraettevõtteid (välja arvatud loomulikult Baltic Waste Management) ja süüdistab neid, et nemad on põhjustanud kaose Tallinnas. Kasutusel on fraasid väljapressimisest, monopolist, kartellist, mis iganes sülg talle suhu toob. Aga probleem ei ole eraettevõtetes.
Linn kuulutas prügiveohanked välja aastal 2014 ja sellel aastal tehti ka hinnapakkumised. Lepinguid hakati täitma alles 2017 ehk 2,5 aastat hiljem ja kõiki pole senini täitma asutud. Põhjuseks on olnud linna keskkonnaameti omapoolne viivitamine, mille põhjuseid võib otsida sellest, et Sarapuu kontrollitav Baltic Waste Management ei olnud valmis ega võimeline varem vedudega alustama. Vahepeal on tõusnud kütuseaktsiis mitu korda, tõusnud on palgad. Selge, et ettevõtted ei tule enam kuludega välja ja soovivad hinda tõsta. Hinnatõstmise võimalus on lepingutes täiesti olemas. Sarapuu nimetab seda aga väljapressimiseks. Seega on Sarapuu järgi väljapressimine ka see, kui linn tõstab parkimistasusid, lasteaiakoha hinda, õpetajate palka või muud säärast.
Ilmselge, et kui ühel juhtival ametnikul on selline arusaamine asjadest, siis on tal ammu aeg minna tegelema muude asjadega. Loodetavasti siis kõik hankijad, kellele ATKO osutab teenust, käituvad edaspidi samamoodi, et kui ATKO soovib hindu tõsta, siis on see väljapressimine, mille alusel tuleks leping lõpetada. Juhin tähelepanu, et ainuüksi Harjumaal on ATKO-l üle 250 lepingurikkumise.
Mis võiks olla Sarapuu motiiv nö valesti teha?
Üheks motiiviks on kindlasti ise sellest ärist üht või teist moodi tükk kätte saada. Ta on proovinud erinevaid ettevõtteid osta. Kuna see pole õnnestunud, siis kasutati seekord teistsugust lähenemist. Ärimehena on ta siin näinud head võimalust – olgem ausad istuda korraga rikka tellija ja samas pakkuja toolil on väga paljude unistus.
Sul on vabadus teha sellised tingimused nagu just sinule sobivad. Sul on võimalus hankelt kõrvaldada konkurendid, sul on võimalus kasutada linna propagandamasinat, kus saab valge mustaks ja musta valgeks rääkida.
Ja peamine – sa saad suunata raha. Sarapuule kuuluv firma rendib prügiveokeid firmale, mille ta ise oma positsiooni kasutades Tallinna turule aitas. On ju selge, et mida edukamalt see ettevõte linnas toimetab, seda rohkem autosid rendib, seda suurem on rahavoog, mis Sarapuu ettevõtte kontodele liigub ja seda suurem on viimaks tema perekonna isiklik heaolu.
Kuidas on viimaste aastate reformid Tallinna prügiturul mõjutanud AS Keskkonnateenuste majanduslikku olukorda?
Kui Tallinn sõlmib ära viimased hankelepingud ja korraldab jäätmeveo ülejäänutes piirkondades, siis ei jää AS Keskkonnateenustele Tallinnas ühtegi olmejäätmeveo klienti. Tallinn on kolmandik kogu Eesti elanikest. Selge, et see mõjutab meie tegevust oluliselt, sh ka majanduslikku seisukorda.
Sarapuu on väitnud, et ta tegutseb monopolide murdmise eesmärgiga. Kui enne vedasid Tallinnas prügi Ragn Sells, EKT ja Ekovir, siis mingist hetkest veab Tallinnas prügi Ekovir ja Sarapuu endise alluva firma Baltic Waste Management. Kas märkate monopoli murdmist ja konkurentsi kasvu?
Veelgi enam – Sarapuu soovib, et riigikogu muudaks jäätmeseadust nii, et omavalitsus ei peaks üldse konkursse korraldama, vaid võiks ise prügiveoga tegeleda, siis jääb Tallinnas prügi vedama ainult Tallinna linn. Kas tundub, et konkurents kasvab sellise tegevuse tõttu? Sarapuu enda ATKO teenindab bussiveos maakonnaliine ja viimati tegi ta seda 15-st maakonnast 10-s. Kas peaks siis ütlema, et ka maakonna bussivedu vajaks „konkurentsi suurendamist“ ja riik võiks hakata edaspidi ise sellega tegelema ja ATKO peaks bussiveo lõpetama?
Kas olete plaaninud Tallinnas ka pillide kokku pakkimist?
See ei sõltu meie plaanidest, vaid täna on olukord selline, et peamegi lõpetama. Ja mitte ainult meie, vaid ka Ragn Sells.
Mis on Tallinna elaniku jaoks muutunud Sarapuu reformide tulemusel?
Elanike teenindamine on halvenenud. Inimesed on rahulolematud, kaevata eriti kuhugi pole. Linn kulutab raha asjadele, mis tegelikult on juba eraettevõtetel olemas. Probleem pole selles, et vaja oleks uusi prügiautosid või midagi sellist. Linn soovib aga ettevõtjast abilinnapea juhtimisel olla ise ettevõtja, tulla turule rikkudes eeskirju ja seadust. Segadus on suur nii sektoris juba tegutsevatele ettevõtjatele kui ka jäätmevaldajatele.
Kas prügiveohinnad on kallinenud, odavnenud, kas prügiveo kättesaadavus on paranenud?
Tallinna linn on planeerinud aastal 2017 saada prügiveost neli miljonit eurot käivet ja 800 000 eurot kasumit, mis teeb käiberentaabluseks 20%. Eraettevõtetel on vastav näitaja 4-5%. See peaks ütlema kõik linna poolt pakutava teenuse hinnataseme kohta.
Kas oskaksid rahalisse vääringusse arvutada Sarapuu reformide hinna?
Need reformid maksavad kindlasti miljoneid. Kui linn poleks hangetel tagasi lükanud soodsamaid pakkumisi ja kuulutanud edukaks Baltic Waste Managementi, mis on Sarapuu endise alluva ettevõte ja kuhu Sarapuu firma rendib prügiveokeid, oleks linn säästnud miljoneid.
Linnale kuuluva prügila poolt ostetavad prügiautod maksavad ca 800 000 ja neid vist ostetakse veel juurde. Selle raha oleks võinud rahumeeli kasutada ära linna arenguks, aidata toidupanka või muid vähekindlustatuid. Ilmne raiskamine, ei muud.
AS Keskkonnateenused on üle keskmise suur ettevõte. Milline on ettevõtte keskmine palk?
Umbes 1100 eurot kuus.
Kas teid on aeg-ajalt samuti tööjõupuudus kummitanud?
Tööjõupuudus on valus teema ja eriti terav on see Põhja-Eestis. Raske on leida lihttöölist, aga samuti ka keskastmejuhti.
Kas oleksid nõus värbama prügivedajateks ka Eestisse kolinud sõjapõgenikke, süürlasi?
Me võtaks tööle hea meelega põgenikke, aga eelkõige siiski näiteks Ukrainast või Venemaalt. Meil on täna üksjagu töötajaid nendest rahvustest. Saame hakkama vene keelega, meie kultuuriline arusaam on sarnane. Inimesed Araabiamaadest on väga teistsuguse arusaamisega asjadest ja ka keeleoskusega pole lood kuigi head. Aga oskamata eesti või vene keelt pole võimalik meie juures töötada.
Oled pikaajaline tegevjuht ja ettevõtja. Mis oleksid kolm kõige olulisemat asja, mis Sinu meelest peaks Eesti majanduses kindlasti muutma või reformima?
Eesti on väike riik, meie majandus on väike, ettevõtted on väiksed. Oleks loogiline, et Eestis käiksid asjad kiiresti. Aga tegelikkus on vastupidine. Bürokraatia on nii meeletult kasvanud, et kõik liigub teosammul.
Ettevõtte saab küll loodud 20 minutiga, kuid see on ka kõik. Edasi on tarvis hankida mustmiljon tunnustust, litsentsi, akrediteeringut, registreeringut, tõendit või muud säärast ja olemegi seal, et reaalselt saab ikka tegutsema hakata aasta möödudes. Ja kui tegutsema hakkad, siis on kohal meeletu ametnike parv, sõltuvalt tegutsemisvaldkonnast. Kõik tahavad midagi saada, kedagi kaitsta, karistada, hoiatada. Selle jama võiks ja peaks kiiresti ära lõpetama.
Äkki teeks Eestist jälle vaba riigi, kus turg reguleerib asju, kus liiga magusad joogid jäävad joomata, sest kliente pole või halb teenus tarbimata samadel põhjustel? Äkki õpetaks oma inimesed jälle iseenda eest vastutama: kui oled ise loll ja lased ennast petta, siis pole lahendus mitte uue riigiameti loomine, vaid lihtsalt koolitus, mis aitaks inimesel edaspidi paremini hakkama saada?
Kuidas Sa 2018. aastast kehtima hakkavasse astmelisse tulumaksu suhtud?
Väga rumalal viisil kehtestatud maks! Kas keegi arvab, et 6000 astmega maks on normaalne? Kui oli kange tahtmine teha astmeline tulumaks, siis teinud see Soome või Rootsi eeskujul, aga sellist segadust poleks olnud mõtet luua. Paljud inimesed sellest aru ei saa ja 2019. aasta tulude deklareerimine saab olema põnev.
Milliseid valitseva koalitsiooni maksumuudatusi pead Sa ettevõtlusele kõige hukutavamaks?
Vaadates plaanitavaid maksumuudatusi, siis nende hulgas puuduvad sellised, mis oleks tulevikku vaatavad, ettevõtlust või ühiskonda kuhugipoole suunavad. Maksumuudatused on lihtsad ja labased – sellist maksu meil veel pole, aga mujal on see olemas, sellise maksuga saaks umbes nii palju raha kokku korjata ja teeme ära.
Igasugu aktsiisid, mis mõjutavad meie ettevõtete kulusid naaberriikidega vähendavad meie ettevõtluse konkurentsivõimet. Kui ettevõtetes nähakse vaid lüpsilehmi, kust raha välja pumbata, siis sellise suhtumise korral on häda kiiresti õuele tulemas. Kuna tegu on pikaajaliste protsessidega, siis alguses ei pruugi midagi märgata, aga kui siis hakkab hapuks minema, siis saab selle laeva jälle õigele kursile keeramine olema pikk ja vaevaline.
Millised neist peaks kindlasti ära jätma?
Maksudega pole mõtet mängida. Oleks vaja kuulata eksperte, oleks vaja teha põhjalikud analüüsid, vaadata teiste riikide kogemusi, siis alles hakata edasi mõtlema. Ja mis peamine – tuleks seada eesmärgid, miks me midagi teeme ja kuhu me oma tegevusega välja tahame jõuda. Täna see täiesti puudub. Seetõttu soovitaks võtta aja maha, defineerida ära nii riigi, erinevate ühiskonna gruppide, kui ettevõtluse lühemad ja kaugemad arengueesmärgid ja lähtuvalt sellest planeerida tegevused. Muidu on vaid üks pime lahmimine.
UU