03.06.2024
Martin Helme
Rahvuslikel ja iseseisvusmeelsetel jõududel üle Euroopa on esimest korda võimalus saavutada eurovalimistel nii suur edu, et üheskoos suudetakse tugevdada liikmesriikide, sealhulgas Eesti otsustusõigust. Selleks on aga tarvis, et kõik rahvusmeelsed inimesed tuleksid kindlasti valima, ütleb EKRE esimees ja europarlamendi valimiste nimekirja esinumber Martin Helme.
Mille eest hakkab EKRE esindaja võitlema, kui osutub valituks Euroopa Parlamenti?
Oleme ainus erakond, kes ei vaata Brüsseli poole aukartuse või lömitava ja lipitseva hoiakuga, vaid mõistab, et Eesti eest tuleb võidelda ka Euroopas. Põhiteemad dikteerib meile meie erakonna üldine maailmavaade. Seisame Eesti rahvusriigi eest, eesti inimeste jõukuse eest, meie vabaduste eest. Me näeme praegu, kuidas Brüsselist tuleb lakkamatult käsulaudu, mis lõhuvad meie rahvusriiki, seda näiteks peale surutud immigratsiooni kaudu. Lisaks toimub meie inimeste jõukuse hävitamine rohepöörde egiidi all, mille üheks näiteks on automaks või kallis elekter. Samuti piiratakse meie vabadusi, näiteks vihakõne ehk tsensuuri kehtestamise kaudu. EKRE hakkab võitlema liikmesriikide õiguse eest otsustada ise oma asju, sest teisiti ei saa demokraatia eksisteeridagi.
Mille poolest eristud sina või teised EKRE kandidaadid ülejäänud Eesti parteide kandidaatidest?
Kui vaatame, kuidas eurosaadikud end üldiselt üleval peavad, siis on muster väga selge: Brüsseli lihapottide juurde minnakse ajama Brüsseli asja Eesti huvide arvelt. Kusjuures Eesti sisepoliitilised oponendid istuvad europarlamendis rõõmsalt ühes poliitgrupis, Yana Toom ja Urmas Paet hääletavad rõõmsalt koos vihakõne algatuste ja immigratsiooni suurendamise poolt, maksutõusude ja roheterrori poolt. Samamoodi hääletavad sotsid Kaljurand ja Mikser, aga enamjaolt ka Terras. Ainult EKRE saadik on hääletanud nii, nagu on kasulik eesti inimestele ja selliselt, et meie valimislubadused oleks järgitud ja rahvuslikud huvid kaitstud. See ongi põhivahe: meie jaoks on Brüssel koht, kus tuleb võidelda meie rahvuslike huvide eest, teiste parteide esindajate jaoks on see koht, kus ajada nii-öelda euroasja. Need kaks ei ole alati omavahel kooskõlas.
Tunnen isiklikult hästi kõikide Euroopa rahvuslike erakondade juhte ja saaksin olla osaline suure vastujõu moodustamisel liberaalsele frondile. Et see oleks edukas, vajame Brüsselisse võimalikult kõrge taseme ja suure kogemusega poliitikut.
Enamik inimesi teavad sind kui erakonna liidrit, rahandusministrit ja Riigikogu aseesimeest. Tegelikult tulid poliitikasse just Euroopa Liidu temaatika asjatundjana. Kuidas sa nende teemadeni üldse jõudsid?
Töötasin 1990. aastate teisel poolel välisministeeriumis poliitika planeerimise osakonna analüütikuna ja see oli aeg, mil võeti suund EL-iga liitumisele. Üha rohkem oli vaja viia ennast kurssi erinevate euroteemadega. Olen ilmselt üks väheseid, kes on lugenud Nizza lepingut ja Amsterdami lepingut, loomulikult hiljem ka EL-i põhiseadust, mis vormistati ümber Lissaboni lepinguks. Neid lepinguid lugedes sai mulle täiesti üheselt selgeks, et meie poliitiline eliit valetab meile, kui ütleb, et Eestil säilib euroliidus laialdane otsustamisõigus. Liidu dünaamika ja aluslepingud nägid ette liikumist ühisriigi poole, kus Eesti on lihtsalt üks provints. See ei ole kooskõlas meie põhiseadusega, samuti ei ole see kooskõlas meie referendumi mandaadiga, mis ütleb, et võime EL-i kuuluda tingimusel, et see ei riiva meie põhiseaduse aluspõhimõtteid.
Olen alati olnud kriitiline euroliidu tegevuste suhtes ja rõhutanud, et kui rahvas otsustas, et me oleme selles liidus, siis tuleb seal ka oma huvide eest võidelda. Võin 20-aastase liikmesriigiks olemise järel tõdeda, et peaaegu kõik need hoiatused, millest olen rääkinud, on olnud õigel kohal, kuigi alguses naeruvääristati kõvasti minu juttu homoprogrammi pealesurumisest, massiimmigratsioonist või ka lääneriikide naiivsusest ja müüdavusest suhetes Venemaaga.
Mõni valija võib mõelda, et eurovalimised pole olulised. Miks on rahvuskonservatiivide toetajatel tingimata vaja tulla valima?
Inimesed saavad küll instinktiivselt aru, et suur osa meid ärritavast lollusest tuleb Euroopast, kuid ei mõista, kui suur see osa päriselt on. Tänasel päeval tuleb kõigist Riigikogus menetlevatest seadustest umbes 80 protsenti Brüsselist. Meil on aga Brüsselis esindajad, kes on kõigega nõus ja ei pea isegi vajalikuks seal meie huve kaitsta. On väga tähtis, et saadame Brüsselisse käetõstjate asemel rahvuslike huvide eest võitlejad.
Oleme ka olukorras, kus esimest korda üldse on rahvuslikel ja iseseisvusmeelsetel jõududel üle Euroopa võimalus saavutada nii suur edu, et üheskoos oleme suutelised panema seisma föderaliseerumise protsessi ning tugevdama liikmesriikide otsustusõigust. Eesti osakaal europarlamendis on küll üks väiksemaid, aga peame ikkagi andma oma panuse, et suur üleeuroopaline pööre normaalsuse ja rahvuslike huvide kaitsmise suunas õnnestuks.
Kõigil inimestel, kes ei ole nõus massiimmigratsiooni, rohepöörde ja lastaedades ja koolides toimuva homo- ja transpropagandaga tasub tulla valima ja anda oma hääl just EKRE kandidaadile. Oleme ainsad, kes veel seisavad normaalsuse eest. Kõik, kes soovivad tagasi lükata automaksu, tulge ja valige EKRE-t. Oleme ainsad, kes räägivad ausalt, kust see maks tuleb ja miks. Ja muidugi, tulge valima õigel päeval – 9. juunil – ning hääletage paberil. Nii tagate, et teie hääl kindlasti loeb.
Miks on EKRE-le oluline saada senise ühe koha asemel kaks?
Näeme arvamusküsitlusi analüüsides, et meil on teine koht käeulatuses. Peame igal juhul pingutama, et iga toetaja tuleks valima ning aitaks meil see koht saada. Esiteks on sellel oma mõju suuremale üleeuroopalisele tulemusele. Samuti suurendab see meie mõjuvõimu nii Eestis kui ka Euroopas. Ja me ei taha ju, et liberaalid ja globalistid, kes toovad meile automaksu, vihakõne või roheterrori, saaks valimistel preemiaks kohti, mille abil oma poliitikat edasi ajada. Mitte miski ei tee Kaja Kallasele rohkem meelehärmi kui meie edu.
Teiseks, see aitab kõvasti EKRE-t erakonnana, sest iga saadikukohaga käib kaasas rahaline toetus. Saame teha palju rohkem üritusi, reklaami, palgata inimesi või korraldada rahvakohtumisi. Paneme selle ressursi teenima rahvuskonservatiivset poliitikat Eestis.
Sinu valija ei pruugi tahta sind või teisi EKRE poliitikuid Eestist ära saata, põhjendades, et teid on siia vaja. Mida neile vastad?
Kui valija hääled annab, siis võtan selle mandaadi. Rahustan kõiki, et kui mind valitakse, ei kao ma kindlasti Eestist ära, vaid vastupidi, saan juurde vahendeid ja aega, et Eesti eest võidelda. Mulle on ka oluline näha, et mul on Eestis olemas toetus ja kandepind poliitika tegemiseks. Hea tulemus kindlasti innustab veelgi rohkem Eesti eest võitlema.
Europarlament ei ole samasugune nagu Riigikogu. Seal ei ole selliseid igapäevaseid istungeid ja komisjone ja see annab saadikule palju vaba aega teha soovi korral poliitikat oma kodumaal. Et meie senised saadikud ei ole valimiste vahelisel ajal Eestist eriti huvitunud, siis võiks see ju olla üheks põhjuseks, miks neid sinna uuesti mitte saata. Tegelikult on eurosaadikul riigikogulasega võrreldes oluliselt suuremad võimalused valijatega suhtlemiseks, näiteks on ühe eurosaadiku palgafond suurem kui kogu meie riigikogu fraktsioonil. See võimaldab poliitilisi sõnumeid paremini levitada ja organisatsioonilist tugevust hüppeliselt tõsta.
Muu töö kõrvalt jääb kindlasti rohkem aega ka erakonnaga tegelemiseks. Teame Euroopast küll ja küll näiteid, kus erakonna juht on olnud eurosaadik. Marine Le Pen juhtis oma erakonda aastaid nii, Silvio Berlusconi samuti, aga Brüsselile lähemal olevate riikide kõrval saame tuua näiteid ka Põhjamaadest. Põlissoomlaste juht viis oma erakonna valitsusse, olles ise eurosaadik. Taani rahvusliku partei juht hoidis vähemusvalitsust võimul, olles ise eurosaadik. Usun, et saan hakkama.