Miks valivad Eesti inimesed endiselt padupunaseid?

Eesti valija lähtub endiselt isiklikust sümpaatiast, mitte sellest, millist maailmavaadet keegi esindab – muidu ei valitaks järjekindlalt tagasi padupunaseid, juunikommunistide järeltulijaid ning muidu sotsialismi taastootjaid, kes pealtnäha on igati ontlikud, ainult sisu ei vasta välisele uusvormile.

Üks selline kandidaat on Marina Kaljurand, kes käib praegugi valimiskampaania avalikult ringi, punane roos rinnas – see on ju revolutsiooni märk, mis ütleb otse ära, kellega on tegu. Pole vaja teda kuulatagi, teie ees on sotsialist. Inimesed aga lähtuvad tõenäoliselt sellest, et nende ees on tasakaalukas mammi, kuigi pole teada, mida ta üldse Brüsselis otseselt Eesti heaks teinud.

ERR kirjutas mullu novembris hoopis sellest, et Marina Kaljurand ja Sven Mikser hääletasid Euroopa Parlamendis hoonete energiatõhususe direktiivi poolt, see aga tähendab majaomanikele tulevikus suuri kulutusi.

Hiljuti andis juunikommunistide järeltulija Marju Lauristin punasele Müürilehe intervjuu, milles ta väitis, et “Vaimult suureks saamine pole enam popp”. Talle vastas orientalist ja ühiskonnategelane Peeter Espak.

“Lauristin räägib ka, et meie noored ei tahtvat üldse mitte enam vaimult suureks saada – aga süüdi selles olla keegi teine! Ehk jälle – noored on “süüdi” – aga “vanad”, kes on need noored ise üles kasvatanud, olid puu otsas, kui noored hukka läksid, ja ei omanud selles hukkaminekus mingit rolli. Ikka paha ühiskond, valged ja lisaks konservatiivid on süüdi! Seda samal ajal, kui tema ise ning tema mõttekaaslaste ringkond on omanud viimased 33 aastat täielikku dominantsi olgu meie kultuurilises või teaduslikus korralduses ja loomulikult ka ajakirjanduselus uue põlvkonna üleskasvatamisel ja harimisel. Suurim osa, mis on meie “vaimses elus” hetkel esil, on tema enda ja sama mõttemalli koolitatud ja tehtud!” kirjutab Peeter Espak sotsiaalmeedias.

Ta lisab: “Ehk probleem ei ole tegelikult mitte kelleski muus, kui intervjuu andjas endas. Kui ise ei koolitanud neid noori, kes oleks või tahaks olla vaimult suured – siis kes oleks neid pidanud või ka saanud koolitada? Mu meelest pole noorte tung “suur olla” aga küll kuhugi kadunud – lihtsalt neil noortel pole kuskilt leida eeskujusid, kes seda suurust ka ise esindaks. Ehk pole neid kohti väga palju, kuhu tulla suureks saamist õppima – väga väikestelt inimestelt ju suurolemist väga ka ei õpi.”

Miks on Marju Lauristin endiselt kellelegi mingi autoriteet? Miks on seda ka Rajevskaja-Kaljurand? Ehk on põhjus teatud rahvakihtide sotsialismiihaluses, mis paneb punaseid valima, kuigi nood on Eestile ainult halba teinud. Eeskujudeks aga ei tohiks nad mingil tingimusel enam olla. Punaste aeg Eestis peaks kunagi lõplikult otsa saama.

Uued Uudised