Kui omad on võõrad ja võõrad on omad…

Hiljuti kirjutas portaal Uued Uudised sellest, kuidas Eestis on lausa riiklikul ja ühiskondlikul tasemel lastud vene ja inglise keelel riigikeel ehk eesti keel tahaplaanile tõrjuda. Järgmine suur probleem, mis on Eestile pseudoliberaalide ja vasakpoolsete poolt tekitatud, on võõraste poputamine ja omade unarusse jätmine.

Omade eest hoolitsemine ja kartus võõraste ees on alati inimkonnale omane olnud ja ainult nüüdne marksismist nakatunud liberalism tahab asjad vastupidiseks keerata – kuigi võõraste sissetung on praegugi hirmutav, eriti kui jälgida Ukraina sõda või kõike halba, mida on massimigratsioon Lääne-Euroopale toonud (terrorism, kuritegevus, lähtemaade sisekonfliktide ületoomine, kultuurikonfliktid) jne. Omade nimel aga on alati kasvõi eluga riskitud.

Liberaalses Läänes on paraku sisserändajatele antud suured privileegid, sotsiaalsüsteem poputab neid, seadusrikkumised andestatakse neile, kuritegude eest on karistused tühised, rändega seonduvatest probleemidest ei tohi poliitkorrektselt rääkida ja kui suud paotatakse, on see vihakõne ning rääkija on “paremäärmuslane”. Laias laastus kõik, mille eest põlisrahvast karistatakse, on sisserändajale lubatud. Eriti radikaalse seisukoha ütles välja paavst Franciscus, kes väitis, et migrantide “õigused” olevat riikide seadusandlusest üle. Mõistagi kõige sellega konflikti ainult süvendatakse.

Reformierakond ja Kaja Kallas on kogu selle ebanormaalsuse ka Eestisse juurutanud. Kallase poliitikat võib nimetada otseselt venemeelseks – mitte sedavõrd Putini- või Kremli-, kuivõrd just venemeelseks – sest just Reformierakonna valitsedes on tööjõupoliitikaga tekitattud plahvatuslik venestumise kasv. Kuigi seda on tehtud ka seadusandlusega (välismaalaste seaduse lahjendamine), on Kaja Kallas loonud just soodsa fooni Eesti ja eriti Tallinna venestamisele, mida jätkab nüüd ka sots Jevgeni Ossinovski Tallinna linnapeana, koos kogu võimuliiduga. Praegusele riigivõimule tundub Venemaa ja kõik venelaslik sedavõrd meeldivat, et nad kujundavad Eesti Venemaaks ümber.

“Omad” aga saavad täisrauaga – suurperedelt võeti ära raha, traditsiooniline abielu pilastati, oma kodude eest võitlevad nursipalulased sildistati Kremli agentideks, maksukoormus hakkab vaevama ennekõike põlisrahvast (maamaksu tõus), liberaalseid “uusväärtusi” surutakse ainult eestlaste kaela (homoagendat venelaste seas naljalt ei levita), eestlased saavad kõige kiiremini ka karistuse poliitkorrektsuse puudumise eest, näiteks sotsiaalmeedias.

Lisaeelarve puhul räägitakse suure suuga, kuidas ühe või teise aja jaoks raha ei jätku, aga kui on vaja raha Ukrainale või Süüria põgenikele, leitakse see kiiresti. Mitte et Ukrainat poleks vaja aidata, aga nemad on Kaja Kallase valitsusele eesti rahva asemel ilmselgelt “omad” – nende jaoks leitakse alati kõik. See ongi uusliberaalne poliitika, kus kõik võõrad oma “omad” ja tegelikud “omad” on võõrasteks tehtud.

Keegi ei anna inimlikus elus viimsetki ära, kui omad lapsed nälgivad, ja keegi ei võta võõraid avasüli vastu, teadmata nende eesmärke. Eestil on ajaloos väga suured negatiivsed kogemused võõrastega, Nõukogude ajal sisse veetud venekeelse kogukonnaga on siiani väga palju erimeelsusi ja uute lisamine ei too juba etteaimatavalt midagi head. Meie endi omi on küüditatud, tapetud ja vanglasse heidetud ja nüüd ei soovi riigivõim enam neid aidatagi, sest kusagil kaugel pidavat keegi väga hädas olema. Selline poliitika ei ole jätkusuutlik.

Uued Uudised