Traditsionalistist poliitik ja EKRE Riigikogu fraktsiooni liige Varro Vooglaid kirjutab sotsiaalmeedias sellest, kuidas ülikoolides on akadeemiline vaim vait ja teda surutakse üha kitsamatesse raamidesse.
“Kohtusin hiljuti ühe Tartu Ülikooli pikaaegse professoriga, kes rääkis mulle, et nõukogude ajal oli ülikoolis valitsev kliima selles mõttes tunduvalt vabam ja tervem, et ametlikult tunnistati küll kehtivat ideoloogilist ja poliitilist programmi, aga omavahel arutati asju sisuliselt ja ausalt. Nüüd on aga kujundatud välja kliima, kus ametlike loosungite korrutamine jätkub endiselt, aga ka aus mõttevahetus olulistes ideoloogilistes ja poliitilistes küsimustes on õppejõudude vahelistes suhetes sisuliselt lakanud ning oluliste küsimuste sisulisest adresseerimisest (sh kriitiliste küsimuste tõstatamisest) on saanud justkui tabu.
Vaadates seda, kuidas ülikoolide õppejõud käituvad avalikus arutelus, nähtub sama järeldus. Ma ei tea ühtegi ülikoolide professorit, kes väljendaks avalikus arutelus kas LGBT programmi, kliimanarratiivi, EL-i föderaliseerumise (riikliku iseseisvuse äraandmise), demokraatia olukorra (e-valimised, referendumiõiguse puudumine), Ukraina sõja, Gaza konflikti, vaktsiinisunni, massiimmigratsiooni või isegi Rail Balticu küsimuses valitsuse (st globalistliku programmi) positsioonidest põhimõtteliselt erinevat seisukohta. Laste massilisest sünnieelsest tapmisest ja selle riiklikust rahastamisest rääkimata. Null.
Ja kui Riigikogus võetakse vastu selgelt põhiseadusega vastuolus olevad seadused, on isegi õigusteaduskondade õppejõud kenasti kuss. Kõik on ilusasti ritta seatud, kõik on suu kinni pannud. Sest kõik teavad, et etteantud liinist kõrvale kaldudes tekib või kasvab tõsine oht toiduahelast välja langeda.
Seda nimetatakse akadeemiliseks vabaduseks ja vabaks ühiskonnaks. Tegelikult ei ole see vaba ühiskond, vaid üksnes vaba ühiskonna illusioon. Reaalselt valitseb meie ühiskonnas ideoloogiline diktatuur, lihtsalt selle kehtestamise ja jõustamise mehhanism on tunduvalt peenem kui nõukogude ajal.”
Varro Vooglaid täpsustab: “Üks erand siiski meenus: nimelt on Martin Ehala Tartu Ülikoolis professor ja tema on küll mitmete nimetatud probleemidega seonduvalt kriitiliselt sõna võtnud ja teeb seda jätkuvalt. Selle eest väärib ta kahtlemata tunnustust.”