07.06.2024
Eesti vasakpoolsete seas leviv surmakultus sarnaneb tõesti Harry Potteri saaga “surmasööjatele”.
Iga konservatiivne inimene teab, et on olemas kahe moodi inimesi: mehed ja naised. Või nagu kirjutas Astrid Lindgren raamatus “Röövlitütar Ronja”: “Loviis oli rääkinud, et mujal on rohkesti lapsi, neid on kahte erinevat sorti – ühtedest saavad suureks kasvades Mattised, ja teistest tulevad Loviisid”.
Astrid Lindgren on muidugi nüüdseks tühistatud, sealhulgas Pipi Pikksuka kaudu, ning see jutt liberaalses ühiskonnas enam ei päde. Liisa Pakosta ja Signe Riisalo teadmist mööda on veel olemas ka Matiisid ja Lovised ja kümneid eri variante veel. See olevat lausa teaduslikult tõestatud – “Mina usun teadust!” Jäägitult ja raamatutesse vaatamata.
Sarkasm sarkasmiks, aga peale meeste ja naiste on tõesti veel kümneid eri variante olevusi, nagu väidab ka sooideoloogia. Selliseid võis näha “kultuuritusepealinnas” Tartus, kus kaks sellist olevust hakkasid segama üht näitust, ning see sai kinnitust ka sotsiaalmeediaaruteludes.
Filmikunstis on palju ilusaid filme sellest, kuidas noor abielunaine läheb arsti juurde ja saab teada, et ta on rase. Pärast kerget šokki valdab teda õnnetunne: “Minust saab ema!” ja see õnn saab toetust ka armastavalt abikaasalt.
Sel hetkel on laps emaüsas alles väike loode, aga ta on olemas. Ja selle tulevase elu kohta ütleb nn Progressiivse liikumise juht Jens Jaanimägi: “Vereklomp”! Õnneliku noore ema jaoks on see loode tema tulevane laps, progressivist Jaanimägi jaoks “vereklomp”. Need kaks inimest elavad väga erinevates maailmades: tulevane ema elu-, “jaanimägid” surmamaailmas.
Objektiiv kirjutab sellest, kuidas sellisele “vereklombiideoloogile” avaldavad toetust Tartu endine abilinnapea, “kahesajataja” Gea Kangilaski ja sotside eurokandidaat Vootele Päi. Just nende nelja (sh Isabel Jezierska) kohta võib öelda, et marksistidel on vist õigus, on inimesi, kes pole ei mehed ega naised. Sest surmakultus pole tõelistele meestele ja naistele omane. Tahab ju Jaanimägi ka Varro Vooglaiu matustel tantsida.
J. K. Rowlingu saagas “Harry Potter” nimetati selliseid “surmasööjateks”.
Mõni aeg tagasi algatas kurikuulus “neiu” Mikk Pärnits mingil surmasööjate leheküljel samasuguse arutelu, mille käigus on noorbolševikest rääkis, kuidas ta soovib igal hommikul kuulda, et tema eakas töökaaslane on auto alla jäädes surma saanud.
Tollal kirjutas üks vanem inimene, et see põlvkond, kellele noored surmasööjad surma soovivad, võitles välja vaba Eesti, ja kui nad poleks seda teinud, seisaks noored täna Kalašnikovidega Tõnismäel pronkssõduri juures auvalves ja käiksid Siberis komsomoli löökehitustel (nüüd siis ilmselt ka Ukraina sõjas ukrainlasi tapmas). Just tänu vanematele põlvkondadele saavad nad maailmas ringi reisida, läänes õppida… ja siis tulla koju aborti propageerima.
Too inimene lisas: “Kui noored soovivad sellele Eesti vabaks võidelnud põlvkonnale surma, siis võiksime ka meie neile soovida seda, et nooremad põlvkonnad saaksid tunda seda, kuidas nad laaditakse loomavagunitesse ja saadetakse aastateks Siberisse. Meie seda siiski ei tee.”
Ukrainas käib sõda ja see ei pruugi ka meist mööduda. Kindlasti on olemas inimesi, kes ütlevad: “Mina Jensi ja Isabeli eest surema ei läheks. Ma sureks tõeliste meeste ja naiste eest. Normaalse Eesti eest. Nende kahe eest mitte.”
Marksistidel on seekord õigus: peale naiste ja meeste on veel inimesi, kes pole neist kumbki. Nad on vaevu üldse inimesed.
Kunagisele akadeemilisele Tartule aga soovitaks sügavalt järele mõelda: kui kultuuripealinna sündmustik hakkabki koosnema ainult “antifade” ja punakhmeride ülbitsemisest, siis ei vääri see linn enam ülikoolilinna väärikat nime.
Uued Uudised
Surmasööjatest saavad arstid?
